Repliik. Rääkida. Muidugi rääkida

Ma ei kahelnud hetkekski, et eelmisel nädalal Sakala vahendusel teatavaks saanud Kersti Kaljulaidi skepsis Konstantin Pätsile kavandatava monumendi suhtes paneb verbaalsed laksud heledalt kõlama. Nii näiteks leidis kolumnist Maarja Vaino Postimehes ilmunud arvamusloos, et kui üks Eesti president teatab, et ei taha minna teise Eesti presidendi mälestusmärgi avamisele, on see omajagu skandaalne.

Miks? Millisesse kivisse on raiutud veendumus, et vaba maa vaba president ei tohi oma eelkäijate tegevust analüüsida või hinnata? Eestis ongi riigipea üks peamisi ülesandeid aidata oma autoriteediga suunata avalikke mõttevahetusi. Riigi poliitiline ajalugu ei tohiks seejuures teemana olla mingi erand, ammugi mitte tabu.

Päris kõike, mida sülg suhu toob, pole väärikatel inimestel muidugi kohane välja öelda. Aga põhimõttena peaks rääkimine olema ametist sõltumata siiski eelistatud vaikimise ees ning ka ausus silmakirjalikkuse ees.