Tegeleme karistamise asemel põhjustega

Urmas Reinsalu. Foto: Erlend Štaub

KUI TEGELDA alaealise õigust rikkunud lapse probleemse käitumise tegeliku põhjusega, pakkuda talle ja tema perele tuge ning suunata teole reageerimise fookus karistuse kasvatuslikule aspektile, siis enamasti ta õigusrikkumistega ei jätka.

Justiitsministeerium saatis hiljaaegu kooskõlastamisele eelnõu, mille eesmärk on vähendada alaealiste korduvaid rikkumisi ja muuta reageerimine nendele õigusrikkumistele mõjusamaks. Samuti on sotsiaalministeerium käima lükanud alaealiste komisjonide ja kinniste lasteasutuste süsteemi arendamise. Seega leiavad lähiajal selles valdkonnas aset suured ümberkorraldused.

KUIGI NII-ÖELDA tüüpilist alaealist õigusrikkujat ei eksisteeri, näitavad nii kriminaalstatistika kui uuringud, et suur osa laste toimepandud õigusrikkumisi on episoodilised ja juhuslikud ning enamik noori kasvab probleemsest käitumisest välja. Valdavalt on alaealiste õigusrikkumised alkoholi tarvitamine ja suitsetamine, pisivargused või kergliikleja liiklusnõuete rikkumised. Vägivalla- või suure kahjuga rikkumisi registreeritakse märksa harvem. Siiski on igal aastal sadu lapsi, kelle rikkumised on rasked ja suure kahjuga: narkootikumide tarvitamine, juhtimisõiguseta ja joobes juhtimine, vägivald ja röövimine.

Teadusuuringud näitavad, et noorte riskikäitumise põhjused on sageli ealised ja seotud noore inimese arenguga. Alaealine ei tarvitse olla piisavalt küps, et teha mõistlikke valikuid, kontrollida oma impulsse ja lahendada probleeme. Noorel võib puudu jääda nii tahtejõust kui oskusest oma käitumist suunata või vajaduse korral pidurdada.

Keeruliste käitumisraskuste puhul lihtsaid lahendusi pole. See eeldab paljude osaliste suurt pingutust. Igale juhtumile õige lahenduse leidmine on rätsepatöö. Sestap on oluline, et õigussüsteemis lastega tegelevatel spetsialistidel oleksid eriteadmised alaealiste erikohtlemise nõuetest ja võimalustest. Riigil koos kohalike omavalitsuste ja vabaühendustega tuleb selleks tagada kasvatuslikud, hariduslikud ja sotsiaalsed mõjutusmeetmed.

Ükskõik mis põhjusel alaealine süütegu ka toime ei pannud, meie soovime, et ta saaks oma teost ja selle tagajärgedest aru ning oleks valmis tegema ise pingutusi, et neid korvata. Praegu, mil karistuseks on enamasti rahatrahv või teoga seostamatu üldkasulik töö, ei ole kasvatuslik külg piisavalt tugev.

HOIATAMISE, KAHJU heastamise ja lepituse võimaluste laiendamise kõrvale on kavas luua niinimetatud lisamõjutusvahendid. Nii saab menetluse lõpetamise järel edaspidi lapse nõusoleku korral kohaldada ka kasvatusliku sisuga kohustusi, näiteks kohustust mitte tarvitada alkoholi või osaleda õppetöös. Kohtu kohaldatavate mõjutusvahendite nimistusse lisatakse kahju heastamine, lepitusteenus, üldkasulik töö, teatud kohtades viibimise keeld ja elektrooniline valve. Niisugune paindlikkus lähtub lapse vajadustest ja võimaldab parimal moel suunata teda õiguskuuleka käitumise poole.

Väärteomenetluses on loodud hulk võimalusi mõjutada last rahatrahvita. Eelkõige esmakordsete, kahjuta või väikese kahjuga rikkumistes on asjakohane piirduda lapse hoiatamise ja selgitustööga. Näiteks liiklusrikkumistes, millest valdav osa on helkurita liiklemine, jalgratturikiivri puudumine või punase tulega tee ületamine, piisab üldjuhul politsei hoiatusest ning vestlusest lapse ja vajaduse korral ka vanematega. Samuti on vaja luua alkoholi- ja tubakatarvitajatele ning kergemate liiklusnõuete rikkujatele sotsiaalprogrammid, milles osalemise kohustust saaks kasutada karistamise asemel.

Laiendame hoiatamise võimalusi ka nende rikkumiste puhul, kus kahju kohe hüvitatakse või heastatakse. Selline viis pole mitte ainult teo mõttes proportsionaalne, vaid võimaldab ka hoida kokku väärtuslikke menetlusressursse ja suunata need suurema riskiga juhtumite tarvis.

Kahju hüvitamise, heastamise ja lepitamise võimalused peavad olema kättesaadavad enne menetlust, selle ajal ja pärast seda. Kannatanule ja süüdlasele võiks võimalikult varases etapis pakkuda võimalust kahjustatud asjad või põhjustatud kannatused korvata.

Julgustame menetlejaid nii politseis kui prokuratuuris võtma kasutusele töömeetodeid, mis põhinevad taastava õiguse põhimõtetel. Selleks tuleb pakkuda koolitust ja töötada välja kahjude heastamise korraldus. Samuti hakkab riiklik ohvriabi pakkuma senisest enam lepitusteenust, ka väärteoasjades.

ESMAJOONES MÕJUTAME võimalikult paljudel juhtudel kasutama aresti asemel muid vahendeid. Selleks sobivad käitumiskontroll ja liikumispiirang või sotsiaalprogramm, sõltuvusravi või erandjuhtudel kinnisesse lasteasutusse paigutamine. Seda toetavad kõik need eespool mainitud seadusemuudatused, mis laiendavad mõjutusvahendite valikut.

Aresti kohaldamisel seame lastele eritingimused. Selleks kehtestatakse alaealiste arestile lühem tähtaeg: 30 päeva asemel maksimaalselt 10 päeva.

Igal juhul peab alaealise vabaduse piiramine jääma äärmuslikuks abinõuks ja viimaseks võimaluseks, mida võib kasutada ainult alaealise kaitseks ja huvides. Kuigi kinnised asutused pole seni olnud enamasti laste probleemse käitumise lahendamisel edukad, võib kinnine asutus teatud juhtudel olla viimane õlekõrs, et laps halvimast päästa. Seda eeldusel, et töö sellises asutuses muutub avatumaks ja on korraldatud nii, et kui laps naaseb koju, ei satu ta samade probleemide rägastikku, mis teda õigusrikkumisteni viis.

ÕIGUST RIKKUNUD alaealise mõjutamisel jäävad õiguskaitseasutuste käed sageli lühikeseks. Kui käitumisraskuste põhjus peitub hoopis lapse kasvukeskkonnas, lapse vähestes sotsiaalsetes oskustes või vaimse tervise probleemides, tuleb rikkumise eest vastutamisse ja lahenduste leidmisse kaasata peale lapse ka tema vanemad ja laiem kogukond.

Kui laps ja pere vajavad olukorrast väljatulemiseks tuge, peab seda pakkuma lastekaitsesüsteem. See eeldab, et alaealise õigusrikkumise juhtumi lahendamisel töötavad politseinikud, prokurörid, kohtunikud, kriminaalhooldajad ja advokaadid tihedalt koos lastekaitsega.