PRESIDENT Kersti Kaljulaidi naha paksust on hakatud proovima lausa ülepäeviti. Küll arutatakse ja fantaseeritakse, miks ei soovi ta osaleda tänujumalateenistusel, küll «analüüsitakse» kavatsust olla kogu rahva president. Ei peeta loomulikuks, et president elab omas kodus, ja nii edasi.
Nüüd on puhkenud uus kriitikalaine. 24. jaanuari Postimehes kirjutas seni üsna loogilisi mõtteid avaldanud kolumnist Maarja Vaino, et president ei tahtvat minna Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi ausamba avamisele (vaata «Presidendi sõna» – toimetus). Kuid see presidendi ütlus oli ju pandud sõltuvusse kohast, kuhu akadeemik Mart Kalm soovitas Trivimi Velliste ettepandud monumendi püstitada. Ilmselt ei lugenud Vaino põhjalikult, mida president Viljandis käies oma intervjuus Sakalale lausus (vaata 21. jaanuari Sakalast «President: seaduste ostmine ei ole okei» – toimetus). Toon siinkohal tähelepanuta jäänud sõnad välja: «Konstantin Pätsi monument riigikogu kõrval... Ma ei läheks seda avama.»
MINULGI OMA 85 aastaga – eakamatest eestlastest rääkimata – on selle riigiisa karjääri lõpuaastad jäänud meelde kui vaid ühes meeles kõnelda ja ühes suunas liikuda lubatud aeg: vormilt ja sisult vaikiv ajastu. 1934. aasta märtsiputšile järgnenu oli kõike muud kui demokraatlikule vabariigile sobiv.
1933. aasta rahvahääletusel sai vabadussõjalaste esitatud põhiseaduse projekt 72 protsenti poolthääli (hääletamas käis 78 protsenti hääleõiguslikest). Selle põhiseaduse pooldajate hulga põhjal väitis riigivanemaks saanud Päts, et rahvas on haige. Muide, pro forma oli tema saamine riigivanemaks peaministri ülesannetes täiesti kooskõlas uue, riigikogu 1933. aasta oktoobris kinnitatud põhiseadusega, aga vapside esitatud presidendikandidaadi Andres Larka valimise vältimiseks tehtud võimuvõtt polnud küll seadusjärgne. Riigikogu viienda koosseisu tegevus katkestati ja see saadeti poole aasta pärast riigivanema dekreediga laiali.
Ja ongi meil leitud kivi, mille alt peaksime koera otsima! Et Konstantin Päts saatis riigikogu laiali – küll põhiseaduse sätte kohaselt, aga uue koosseisu väljakuulutamise asemel lasi ta kaitseseisukorral edasi kehtida –, siis tema ausamba püstitamine riigikogu hoone kõrvale kohta, kus jälgime vabariigi aastapäeval harduses riigilipu heiskamist, võrduks pühaduse teotamisega. Vahest seda pidaski meie noor president silmas?
KUMMATIGI OLEN seda meelt, et Konstantin Päts väärib ausammast meie pealinnas. Arvan, et sobivaim koht oleks Kadrioru lossi ees, mille rõdult president Päts viimast korda avalikult esines.
Selle monumendi teokstegemisega on kiire, sest Eesti Vabariigi sajanda aastapäevani on jäänud pisut üle aasta. Koht oleks väärikas ning praegusesse presidendiresidentsi suundujad saaksid sellele pilgu heita ja austust avaldada. Olen kindel, et president Kaljulaid selle ausamba avamisel osaleks.
Muidugi peaks Tallinnas püstitama ka mälestusmärgi Eestimaa Päästmise Komitee kolmikule. Sellele võiks asukoha leida toonase Suur-Tartu maantee 11 lähikonnas, näiteks Politseiaia pargis. Nendel kolmel mehel – Konstantin Pätsil, arst Konstantin Konikul ja advokaat Jüri Vilmsil – läks korda punavõimu mineku ja Saksa vägede tuleku vahelisel viiel päeval koostada meie iseseisvuse manifesti ja seda levitada ning seada ametisse Eesti Vabariigi esimene valitsus, mida Saksa okupatsioonivõimud kviteerisid ja «tunnustasid» kõige otsesemal, ehkki jõhkral moel, pannes peaministri vangi ja hukates asepeaministri Helsingis.
Ei saa piirduda vaid nende meeste hauamonumentidega ja mälestustahvlitega nende töökohtade seinal. Massiivset tähist Tahkurannas, Konstantin Pätsi sünnikohas, käiakse vaatamas harva. Tänutäheks neile päästekomiteelastele oleks vaja soliidset ausammast.