Repliik. Enne virtuaalselt, siis reaalselt

​Möödunud nädalavahetusel käisin pealinnas ühel kohtumisel. Ma ei olnud ühegi osalejaga varem kokku puutunud, ei virtuaalselt ega reaalselt, ning olin päris üllatunud, kui äkki taipasin, et olen uute kaaslastega koos veetnud kolm tundi ja täitsa inimese kombel suhelnud. Alles pisut enne laialiminekut märkasime kaaslastelt täisnime küsida, et üksteist Facebookis sõbralisti klõpsata.  

Märkisin selle päeva endale kordaläinuks ja põnevaks. Hiljem hakkasin mõtisklema, miks õieti ma sellega nii rahule jäin. Ja taipasin: ma ei olnud eeltööd teinud ega sotsiaalmeedia abil nendest inimestest endale eelarvamust loonud. 

Olen täheldanud, et nii mõnigi minu eakaaslastest peab võhivõõraga jutu alustamist suureks julgustükiks. Kuidagi lausa veider näib olevat inimesega tutvuda, kui ei ole varem tema Instagrammi või Facebooki kontot läbi kamminud.