Möödunud nädalavahetusel käisin pealinnas ühel kohtumisel. Ma ei olnud ühegi osalejaga varem kokku puutunud, ei virtuaalselt ega reaalselt, ning olin päris üllatunud, kui äkki taipasin, et olen uute kaaslastega koos veetnud kolm tundi ja täitsa inimese kombel suhelnud. Alles pisut enne laialiminekut märkasime kaaslastelt täisnime küsida, et üksteist Facebookis sõbralisti klõpsata.
Tellijale
Repliik. Enne virtuaalselt, siis reaalselt
/nginx/o/2023/08/16/15526209t1h667f.jpg)
25. jaanuar 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märkisin selle päeva endale kordaläinuks ja põnevaks. Hiljem hakkasin mõtisklema, miks õieti ma sellega nii rahule jäin. Ja taipasin: ma ei olnud eeltööd teinud ega sotsiaalmeedia abil nendest inimestest endale eelarvamust loonud.