Raha ja selle jagamine kütab alati kirgi

Ain Ostra

FOTO: Erakogu

PIISAS VABAERAKONNAL tulla välja ideega, et erakondadele riigieelarvest jagatavast rahast võiks neljandiku suunata hoopis valimisliitudele, kui mitme erakonna hääletoru hakkas huilgama. Eriti absurdse väitega tuli välja Kalle Muuli (IRL): et Vabaerakond on lubanud kohalikel valimistel toetada valimisliite, tahavad vabaerakondlased selle raha omale saada.

Iga terve mõistusega inimene loomulikult mõistab, et isegi kui kõik 700 vabaerakondlast otsustaksid kandideerida, siis oma isiklikku taskusse ei saaks nad sealt sentigi. See raha kuluks valimisliitude kampaania eest tasumisele ja sedagi alles pärast valituks osutumist.

Tegelikult tahab Vabaerakond suurendada poliitilist konkurentsi. Praegu on ju nii, et valimisliidus kandideeriv inimene maksab oma maksurahaga kinni parteide nimekirjade kampaaniad ja seejärel isiklikust rahakotist ka oma kampaania. Muidugi võib talt küsida, miks ta siis kandideerib valimisliidus, ja soovitada tal minna partei nimekirja. See pole aga üheselt lahendatav ja pealegi paljudele vastuvõetav. Viimati mainitut põhjustavad needsamad parteisõdurid, kes on toonud kohalikule võimutasandile parteikontorite käskude ja keeldude poliitika ning andnud sõnale «poliitik» lehkava varjundi.

KUULDA ON OLNUD mõtet, et valimisliidud võiks ka kohalikel valimistel keelustada ja jätkata ainult parteinimekirjadega. Mina arvan suisa vastupidi. Miks peab üks erakond, kelle asi on tegelda poliitikaga riigi tasemel, sekkuma kohaliku elu küsimustesse? Kas võimuiha on nii suur, et parteilased soovivad otsustada, mis kell väljub kuskilt koolibuss või kas üks või teine inimene lasteaia kojameheks sobib? Või valitseb neis kontorites tõesti arvamus, et uksest väljudes ootab ees pime ja kõle maa ning rumal rahvas ootab tagatubades sündinud otsuseid?

Olen veendunud, et kohalikud inimesed saavad oma elukorraldusega suurepäraselt hakkama. Riigi tasemel peab vaid kindlaks määrama omavalitsuse ülesanded ning andma nende elluviimiseks vajaliku raha. Ülejäänu saavad kodanikud kohapeal ise toimetatud ja otsustatud.

VILJANDI LINNAVOLIKOGU liige Malle Vahtra leidis Sakalas (vaata 18. jaanuari lehest «Valimisliitlased ei tõtta partei ettepanekule kaasa kiitma» – toimetus), et Vabaerakonna idee ei paku lahendust valimisliitude peamisele murele: nende häält ei võeta riigi tasemel kuulda. Ma ei nõustu sellega. Valimisliidu hääl ei peagi riigi tasemele jõudma. Valimisliidu hääl peab jõudma kohaliku volikogu tasemele ja sealt edasi riigi tasemele.

Kui riik suhtuks omavalitsustesse kui partnerisse, siis nimetatud probleemi poleks. Ja miks see nii ei ole? Põhjus on just omavalitsuste politiseerituses. Kõik me oleme näinud suhtumist, et kui sa kuulud valesse parteisse, pole sind olemas.

Samuti ei saa ma nõustuda Abja vallavolikogu esimehe Villu Võsa öelduga, mis puudutab seda, et nemad oma valimisliiduga ei jätka. Ta ütles: «Kes tahab edasi toimetada, valib endale meelepärase partei nimekirja.»

Seda meelepärast parteid ei pruugi olla ning ma jään endiselt oma veendumuse juurde, et parteipoliitikal ei tohiks omavalitsuses kohta olla. Kui inimesel on soov kohaliku elu edendamisel kaasa rääkida, ei tohi see takerduda erakonna nimekirja.

LAUSA KUMMASTAV oli lugeda uudist Saaremaalt, kus kohalik keskerakondlaste juht sõnas, et kuigi osa inimesi on otsustanud valimisliidu kasuks, tuleb kindlasti ka erakonna nimekiri, sest niisugune otsus on juhatuses tehtud ja neile on selline käsk antud. Käsu korras valimistel kandideerimine on Eesti poliitikas küll uus tase.

Siinkohal kutsun kõiki Viljandimaa aktiivseid inimesi liituma valimisliitudega. Vabaerakond püüab neid nõu ja jõuga igati toetada. Julgen lubada, et Vabaerakonnalt ei tule teile ainsatki käsku, kuidas te peaksite kohalikku elu juhtima.

Tagasi üles