Paar aastat enne eelmise sajandi lõppu seisis keset Sürgavere küla pooleli jäänud ehitis. Arvati, et see jääbki tarbetuks kivilasuks: võis ju Eestis mitmel pool näha hooneid, millest kellegi jõud üle ei käinud.
Põllumehetöö ja sport ei välista teineteist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sürgaveres Kindla Tee kolhoosis oli mõeldud ehitada suur esinduslik spordihoone, kus jätkuks ruumi kõigile ja kõigeks.
«Kui teha, siis korralik,» olid ka Viljandi spordijuhid toonasele esimehele Arne Miilenile toonitanud. «Maalegi on vaja suurt saali, kuhu mahuvad kõik pallimängud. Siis tulevad ka linnamehed sinna mängima.»
Algust tehti 1989. aastal, kuid tol ajal olid kõik alustused pikaldased ning ega lõpetusedki kiirelt kulgenud. Plaanide kinnitamine ja fondide väljaajamine nõudsid aega.
«Ehitasid kolhoosi omad mehed. 1992. aastal olid hoonel katus peal ja aknad ees, kuid uksed puudusid. Nii see maja maha jäigi,» meenutab Arne Miilen toonaseid läbielamisi. Pooleli ei jäänud üksnes kolhoosi suurehitus, vaid riigikorra muutumise järel kukkus kokku ka ühismajand ise.
Kohalik rahvas asutas kolhoosi asemele põllumajandusühistu ning esimees hakkas pidama agronoomiametit. Oli ta ju kahes koolis, nii Olustveres kui põllumajandusakadeemias õppinud nimelt taimekasvatajaks. Lapsest saadik sporti, eriti võrkpalli harrastanud mehena hoidis Miilen ühtlasi silma peal enda algatatud spordirajatisel.
Spordisaal on hea peetide puhastamise koht
Sel ajal läks moodi suhkrupeedikasvatus, sest kuskilt pidi maainimenegi pisut raha saama.
Suhkrupeet on haraline juurikas, mis veab maast kaasa palju mulda.
Peedimüüki korraldav Elmar Ots tuli Miileni jutule: laseks õige rahva juurikatega spordisaali. Katus pea kohal ja aknad ees — seal on mõnus neid rookida.
Nõnda sai suure saali põrand suhkrupeedihunnikuid täis. Paraku vaibus seegi vajadus.
Üllatus tuli mõni aasta hiljem riigikogu valimistel.
Toomas Savi on ju Suure-Jaani kandi mehi. Toonane vallavanem Ain Olesk rääkis Sürgaveres poolikuna seisvast hoonest kodukandis valimisreklaami tegevale spordimehele ning too omakorda võttis kaasa sõnaka majandustegelase Valve Kirsipuu.
Riigikokku ihkavad tallinlased takseerisid 1998. aastal kõnealust maja. Aasta hiljem oli leitud hoone jaoks kolm miljonit krooni, tuues põhjenduseks, et naabruses asuval koolil pole võimlat.
Et kolmest miljonist kolmandik lisaeelarvega kadus, oli iseasi.
Vald pani raha juurde ning ehitustegevus võis jätkuda. Sama aasta 17. detsembril peeti avavõistlused. Siis oli põllumajandusühistu agronoom Arne Miilen juba ametlikult spordihoone juhataja.
Sport ja ehitus käsikäes
Valmis oli kõige hädapärasem: saal, duširuumid, treeneri- ja inventarituba ning fuajee.
Maja on edasi ehitatud sedamööda, kuidas raha on leitud. Väike saal, kus saab pidu pidada sada inimest, ja lisaruumid tehti seitse aastat tagasi. Paar aastat hiljem valmis raamatukogu tiib, kuhu mahtus ka postituba, aga osa hoonet on ikka enam-vähem samas seisus kui 1992. aastal.
«Fassaadi veel pole,» ütleb spordihoone pealik. «Igal aastal loodame ehitamist jätkata, kuid seni pole õnnestunud.» Kroonides arvestatuna oleks vaja umbes üheksa miljonit krooni.»
Puudub maja pidulikum pool. Sinna on plaanitud einelaud, arvutiruum ja mis kõige tähtsam — noorte vaba aja keskus.
Ehitustöö jätkamise ooteaega mahtus mullune suurvõit, saali põranda vahetus. Pallimängijad said jalge alla maailmaklassi materjali, Kanada vahtrast parketi.
Spordihoone on populaarne
Praegu koolist spordisaali kehalise kasvatuse tundi ei tulda, sest mõnusa ilma korral harrastatakse pargi headel radadel suusatamist. Õhtuti, eriti nädalavahetustel, on teine lugu. Iseäranis tegevusrohke oli pakaseline veebruar. Siis lõppes võrkpalli suurturniir, mis oli alanud oktoobris.
Naiskondi osales neli: Pärsti, Saarepeedi, Kõpu ja Suure-Jaani valla esindus. Meeskondi oli vastamisi koguni kümme, mõni ka väljastpoolt Viljandi maakonda, nagu Järvamaa veteranide koondis ja Imavere.
Meestel oli see juba kolmeteistkümnes sari — igal aastal on olnud üks.
Karika võitis maja enda meeskond, kes tegutseb Sürgavere nime all. Selles mängivad Arvi Hindriks, Mati Miilen, Vello Tilk, Ardo Agasild, Marko Susi, Rasmus Hindriks, Raimo Vares ja Arne Miilen. Ainult Arvi ja Rasmus Hindriks ning Arne Miilen on kohalikud.
«Oleme aastatega kokku kasvanud,» sõnab grupi süda, 65-aastane Arne Miilen, kes on võrkpalli nautinud kogu elu, kuigi talle pole võõrad teisedki sportmängud.
Varem jõudis lõpule teinegi võrkpallisari, milles võistlesid valla külad. Ka selle võitis Sürgavere, ent mängisid ainult kohalikud mehed.
Reedeti peetakse spordihoones maakonna korvpalli meistrivõistlusi. Esimese kohtumise võitis Sürgavere noortekoondis, olles Viljandi rattapoe meeskonnast üle 74:63. Mängivad kuusteist võistkonda neljas alagrupis.
Pühapäevad on tennisistide päralt ning veel märtsis algavad sel alal valla meistrivõistlused. Mullu oli sarnastel võistlustel poolsada mängijat, nende hulgas lasteaialapsed. Neid kõiki juhendab Suure-Jaani gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Reet Mutso.
Mängitakse ka jalgpalli. Senised suuremad mängud on sel alal olnud Eesti politseinike meistrivõistlused.
Ainult esmaspäeval võiks maja peremees koju jääda, aga ei jää, vaid käib ja vaatab üle, kas midagi ei vaja parandamist. Kes teine seda ikka teeks?
Spordihoonel on oma eelarve. Kõige rohkem aitavad seda täita suve jooksul peetavad viis-kuus spordilaagrit. Noori toidab koolisöökla ja majutust pakuvad teisel korrusel asuvad seitse hostelituba. Alalised käijad on Viljandi spordikooli võimlejad ja Tallinna noored judokad.
Tarvastu kaudu Sürgaverre
«Almers käis mind Tartus kauplemas: tal oli agronoomi vaja,» meenutab Arne Miilen aega, mil tema, Rapla kandi noormees, hakkas Tartus põllumajandusakadeemiat lõpetama. Küllap pidas kaupleja, spordimees nagu ta oli, silmas ka noore mehe ja tema nooriku sportlikke võimeid.
Arnold Almers oli siis Koidu kolhoosi esimees. Tarvastu kolhoosiks liideti Koit ja Sõprus alles hiljem.
Noor agronoom oli Tarvastus juba osakonnajuhataja, kui teda hakkasid kiusama kaks meest, parteikomitee esimene sekretär Valter Udam ja põllumajandusvalitsuse juhataja Ülo Rahula, kes otsisid Sürgaverre Kindla Tee kolhoosile uut esimeest. Jutuajamisi oli ehk seitse, enne kui ta 1977. aasta 22. veebruaril järele andis.
«Linnase Mart oli siin esimehena tubli töö teinud,» ütleb Arne Miilen. «Kartsin, kas tulen toime.» Varsti hakati ka teda tunnustama toimeka majandijuhina, aga nüüd on seegi aeg ajalooks saanud.
«See, mis toona talupidamisest räägiti, tundus kahtlane: igaüks saab umbes kümme hektarit põldu ja peab paari-kolme lehma,» arutleb Miilen.
«Olime muid maid ja sealset tootmist näinud ning midagi õppinud,» räägib kunagine esimees. «Meil võis laudas kõpskingaga käia.» Üks Kindla Tee karjalauta astunud rootslane seda ei uskunud ja tõmbas asjatult kummikud jalga. Need oli ta kodunt kaasa võtnud.
Praegusel spordihoone juhil on hea meel, et Sürgavere põllumajandusühistul läheb kenasti ning laudad ja pool tuhat lehma on alles. Kunagise kolhoosi piires tegutseb ka kaks tugevat talu, Vello Triisa ja Ants Vingisaare oma.
ARVAMUS
Endla Reimann,
endine Sürgavere kooli direktor
Arne Miilen on end näidanud tõelise spordifanaatikuna kõigil neil aastail, mil ta on Sürgaveres töötanud. Temas on sirgjoonelisust, visadust, teotahet ja sportlikku järjekindlust. Arne sõnal on jõudu ja väge.
Parim näide on kolhoosiajast, mil ta algatas spordihoone ehitamise. Praegu keeb seal elu.