Mis mõttes tasuta?

Aivar Kaljusaar

FOTO: Marko Saarm / Sakala

UUE VALITSUSE ametisse astumise järel oli värske majandus- ja taristuministri, keskerakondlase Kadri Simsoni üks esimesi uudiseid, et tulevikus saab maakonnasisestel bussiliinidel tasuta sõita. Ainult et tasuta asju pole ju olemas. Ikka tulevad need kellegi või millegi arvelt.

Mingem ajas natuke tagasi. Kui võimul oli eelmine valitsuskoalitsioon, räägiti, et Eesti on peaaegu valmis ja vaja on teha üksnes peenhäälestust. Siia-sinna pisut raha ja kõik saab korda!

Tuli uus valitsus ja peenhäälestusest pole enam juttu. Ühtlasi paistab, et pole põletavaid valdkondi, kuhu esmajärjekorras raha suunata, sest inimestele asutakse tasuta hüvesid jagama.

EELMISEL AASTAL kuulsime ja lugesime, milline tants käib haigekassa puudujäägi ümber. Raha pole ja juurde ei tule. Inimesi ravida ei saa, ravijärjekorrad on pikad. Viimases hädas pöördutakse erakorralise meditsiini osakonda, sest muidu ei jõua oma korda ära oodata.

Kas tädi Maali mõttemaailm on riigijuhtide vahetumisega tõesti pea peale pööratud? Kas ta mõtleb, et «Las see ravi ootab, vähemalt bussis saab tasuta sõita»? Vaevalt.

Ka meditsiinitöötajad küsivad raha juurde. Politsei ja pääste valdkonnas napib seda samuti. Riik on neid valdkondi aastaid koondamistega pigistanud, andes selgelt mõista, et kui inimeste arvu ei vähenda, palgalisa ei tule. Ühesõnaga: neid kohti, kuhu lisaraha suunata, kindlasti jagub.

KÜLLAP ÜTLEVAD paljud seepeale: «Aga Tallinnas ju on tasuta transport.» Õige, on küll. Aga ettevõtlusvorm on maakonnaliinidega võrreldes teine. Tallinna ühistransport kuulub linnale. Tema otsustab, kellele on transport tasuta ja kellele mitte ning kui palju nood teised maksavad. Otsustab ka seda, milliseid busse, tramme ja trolle oleks vaja, et inimesi sõidutada.

Ülejäänud riigis toimib ühistransport teadagi vähempakkumiste najal. Otsustab riik ja teeb seda nii, et kes vähem raha küsib, see sõidab. Vähempakkumiste süsteem ei kata aga kõiki vajadusi.

Pingsalt jälgitakse, millisel liinil kui palju inimesi sõidab, sest pole mõtet saata bussi vaid ühe inimese pärast liinile. Ka tasuta sõidu puhul hakkab riik vaatama, kuhu ja kuidas sõita. Üksikus metsakülas elava Maali juurde ei hakka buss iga päev sõitma, et too saaks käia poes, tööl või arsti juures. Ikka peab ta ise võimalused leidma ja kasutama neid võimalusi, mida talle pakutakse. Seetõttu ma ei usu, et inimesed vahetavad oma isikliku transpordi tasuta bussisõidu vastu, kui see ei rahulda nende tegelikke vajadusi.

VÄIKSEMAl SKAALAl on tasuta ühistransporti proovinud ka Viljandi linn. Siin paigutati linna raha nii, et pensionäridel võimaldati bussiga piiramatult tasuta sõita. Loodeti, et kõik jääb mõistuse piiridesse, aga tagajärjeks oli anarhia. Välja lõi mentaliteet: kui midagi saab tasuta, siis võtan seda ka siis, kui otsest vajadust ei ole. Nii hakkas see hüve linna rahakotti liigselt koormama ja tuli teha karm otsus. Selle peale puhkes vaat et mäss.

Ükski võim pole igavene ning riigi vajadused ja võimalused on pidevas muutumises. Praegu arvab Keskerakond, et raha tuleb paigutada nii, et bussisõit oleks inimestele tasuta. Järgmisel valitsusel ei pruugi samasugust vaadet olla. Küsigem Viljandi näite põhjal: mis siis saab? Kas läheb kodusõjaks?

Muide, tegelikult ei tea me praegu ka seda, mida otsustatakse ühistranspordi vallas pärast kohalikke valimisi Tallinnas. Kas kõik jätkub vanaviisi?

TASUTA TRANSPORDIL oleks väljavaade ehk siis, kui riik võtaks kogu maakonnasisese transpordi taas oma kätte. Ärge arvake, et see on mõeldamatu. Eesti riik on ju uuesti enda kätte võtnud nii raudteetranspordi kui saartevahelise laevaühenduse. Kusjuures – pange tähele – mõlemad samal põhjusel: raha on kadunud nagu musta auku ning on jõutud veendumusele, et asja saaks korraldada palju odavamalt.

Jah, algus tõotaks sellisel juhul raske olla, aga kui lõppkokkuvõttes tuleks asi tunduvalt odavam, paneks see vähemasti mõtted liikuma. Millist ärimudelit tuleks kasutada, on juba järgmine teema.

Tagasi üles