Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/11/21/15732803t1h2c40.jpg)
Viimastel päevadel on nii üle-eestilisse trükimeediasse kui tele-eetrisse jõudnud mitu käsitlust sellest, kuidas juba niigi alandatud ja lõhkirebitud Reformierakonnas valitseb ajaloo suurim vastasseis kahe leeri vahel. Ja nagu sellest veel vähe oleks – õli pidavat tulle lisama uue esimehe Hanno Pevkuri iga järgmine samm. Kui asjalood on tõesti nõnda, näitavad need oravaparteis suurt rolli mängivate inimeste poliitilist ebaküpsust.
Idee poolest peaks demokraatlik asjaajamine tuginema põhimõttele, et pärast kaklust rusikatega ei vehita. Õige aeg ja koht vägikaigast vedada on valimiskampaania. Siis peavadki konkurendid oma paremust tõestama, mistap pole parata, et tuleb ette ka üksteise riukalikku ülekavaldamist. Aga hetkest, mil otsus on langenud, peaks esiplaanile kerkima koostöövaim. Kui ei kerki, on midagi valesti.
Reformierakond on siin vaid üks väike kohalik näide. Sama kehtib mis tahes teise end demokraatlikuks nimetava süsteemi kohta. Ka Ameerika Ühendriikide kohta, kus homme vannutatakse ametisse 45. president Donald Trump.