Wunschdenken

Urmas Suik

FOTO: Erakogu

PEALKIRI ON LAENATUD hiljuti Eestis käinud Saksa poliitikult ja majandustegelaselt Thilo Sarrazinilt, kes olevat kirjutanud sama pealkirjaga raamatu, eesti keeles «Soovmõtlemine». Kahjuks ei ole ma seda veel lugeda jõudnud. Postimehes ilmunud intervjuu põhjal võib järeldada, et raamatus on vaadeldud inimeste võimeid ning ühiskonna võimalusi erisuguste intellektuaalsete ja füüsiliste võimetega inimestega toime tulla.

TÄNAPÄEVA LÄÄNEMAAILMA eredaimaks soovmõtlemise ilminguks tuleks ehk arvata tööjõupuuduses vaevlevate heaoluriikide lootus, et küll hädavajalikuks peetav sissevoolav tööjõud meie elulaadi ja kombed omaks võtab. Elu on näidanud, et ei ole eriti võtnud. Võõraste hulk ületab mingisuguse abstraktse piiri. Seejärel hakkavad tekkima võõrkogukonnad, kes hakkavad omi reegleid peale suruma.

Eestiski on see kogemus olemas. Võib arvata, et Balti liiduvabariikides oli tööjõu kasutamine üks kadunud Nõukogude Liidu efektiivsemaid, mistõttu oli ka Moskva keskvõimu surve tööliste sissevooluks tugev. Liiduvabariikide võimuorganite endi tegevus normide mittetäitmise hirmus pigem soodustas võõrtööjõu sissevoolu. Et Nõukogude Liidus kuulusid kõik ettevõtted riigile, siis ettevõtete juhtkondadel palju valikuid ei olnud. Omaniku tahte vastu astumine ei lõpe heaga ka tänapäeval, ammu siis veel Nõukogude Liidu totalitaarses ühiskonnas.

Tänapäeval on lisatööjõu sissevoolamise soodustamise taga raha ja ettevõtjate kasumiiha. Oleme ju lugenud ja kuulnud, kuidas üks või teine suur investeering on Eestisse tegemata jäänud, sest napib tööjõudu. Rahvuslased on öeldud, et me saame ise hakkama. Kas ikka saame?

Teiseks ohtralt meediakajastust saanud soovmõtlemise ilminguks tuleks minu arusaamist mööda nimetada väidet, et Donald Trump võitis USA presidendivalimised tänu Venemaa sekkumisele. Pigem on see kaotaja hala, millest massiteabevahendid on teinud esilehe uudise. Kaotajad võiksid selle asemel peegli ees mõtiskleda, mis viltu läks, et valija nad varumeeste pingile saatis.

EESTI TIPP-POLIITIKUTE otsustusvõime või -õigus ei tundu väga suur olevat. Pärast seda, kui lätlased kohtusid Vene ja Valgevene armee kõrgel positsioonil olevate isikutega, tundsid ajakirjanikud huvi, kas midagi samalaadset võiks ka meil juhtuda. Vastus kõlas umbes nii, et kohtuda ei kavatseta ja suhelda võib ainult Euroopa Liidu või NATO kaudu.

Märkimisväärne on ka Jaak Alliku tähelepanek 16. detsembri Sirbis president Kersti Kaljulaidi hämmastava teadaandmise kohta, et tema vajab võimalikuks kohtumiseks oma Vene kolleegiga liitlaste nõusolekut. Huvitav oleks teada, kas Soome president räägib oma valijatele samasugust juttu.

Siit tekib küsimus: kas Eesti juhtidel puudub iseseisev otsustusõigus või ei ole nende arvates naabriga suhtlemisel mingit mõtet?

Ma ei taha kuidagi õigustada meie idanaabri sõjalist agressiivsust, ent mõttetu on peita pea liiva alla faktide ees, et Venemaa on igavesti meie naaber ja tänapäeva Venemaa ei rajane klassivõitluse dogmadel. Venemaal toimivad samasugused turumajanduse reeglid nagu mujal maailmas. Tõsi, tõenäoliselt küll suurema riikliku ja arvatavasti ka suurema korruptiivse kontrolli all, kui me siin oleme harjunud. Aga kuuldavasti on sealgi aset leidnud muutused.

Ehk võiks tublidele kultuurikontaktidele ja rahva diplomaatiale lisanduda poliitilised kontaktid? Lätlased ja soomlased ju suhtlevad venelastega. Kas tõesti vaid siis, kui Brüssel või Valge Maja lubab?

Suurvõimudest ei hakka ma siinkohal rääkimagi. Neil on suhted alati olnud. Erinevalt meie poliitikutest, kes räägivad abstraktsest väärtuspõhisest välispoliitikast. Muide, paluks tõlkida see eesti keelde, et valijad saaksid otsustada, millest jutt käib.

Meie poliitikute laialt levinud kinnitus «Meil on pikk pink» kõlab parteibosside unistusena, mille täitumist me just sageli kohanud ei ole. Parteikontorite keskpärased kasvandikud on sageli osutunud keskpärasteks ametnikeks, kelle tegevusest suurt jälge maha ei jää.

Parteikontorid annavad meile teada oma tuhandetesse ulatuvast liikmete arvust. Tegelikkus tundub olevat midagi muud. Reformierakonna liidri valimiskampaanias liikusid kirjad aadressidele, millel ei ole mingit pistmist selle partei tegevusega. Näiteks saatsid mõlemad liidriks pürginud mehed minu postkasti oma reklaamprospekti inimesele, kel ei ole juba vähemalt kümme aastat selle aadressiga vähimatki seost. Kahtlustan, et ka Reformierakonnaga mitte.

JÄÄGITU TOETUS USA avantüüridele Lähis-Idas ja araabia maailmas meie julgeolekut ei taga. Ajakirjanik Jürgen Tamme märgib 3. jaanuari Postimehes, et Eestigi olevat oma truuduse kinnituseks saatnud Süüria mässulistele kurdidele Kalašnikovi padruneid. Vaevalt see Süüria presidendi Bashshār al-Asadi kukutamisel erilist rolli mängib. Pigem meenutab Eesti tegevus Jan Husi tuleriidale oksaraage loopivat usuhullu mutikest, kes loodab sellega ketseri hinge igavesest põrgutulest päästa.

Riikidel ei ole sõpru, riikidel on huvid. Hea küsimus on, mis huvid on ameeriklastel Ida-Euroopas peale soovi, et Venemaa ei muutuks uuesti arvestatavaks suurriigiks. Majanduslikus mõttes Venemaa seda praegu kindlasti ei ole ja tundub, et valdava osa meie kaasmaalaste arvates ta selleks ka kunagi ei saa. Arvestades Venemaa tooraine ressursse ja territooriumi, mina selles väga kindel ei ole.

Tundub, et niimoodi mõtlevad mõned veel. Saksamaa endine liidukantsler Gerhard Schröder, kelle valitsemise ajal pandi alus Saksamaa Liitvabariigi majanduse heale käekäigule, ja ka tulevane USA välisminister Rex Tillerson näivad sama meelt olevat.

Vene rublagi on juba tõusu kursil. Kevadel sai euro eest 80 rubla, nüüd liigub kurss 60 poole. 

Ja veel: kes oleks võinud mõnikümmend aastat tagasi arvata, et kommunistide lagastatud Hiinast kujuneb lühikese ajaga maailma majandusvõim number üks ja seda veel sama, kommunistliku partei juhtimisel?

Tagasi üles