/nginx/o/2017/01/13/6250035t1h236a.jpg)
Suurem jagu eestlasi istub igal argipäeva hommikul autorooli. Kellel on vaja õigeks kellaajaks tööle jõuda, kellel tahab pimesool opereerimist ja kellel sai keemilises puhastuses just parukas ära triigitud. Mõni meist on magamata, mõni äsja korraliku tüli maha pidanud ja mõni hoiab rooli esimest korda peos. Kõik me suundume ühisele asfaldiga kaetud lahinguväljale, kus kamraade ei ole ja pantvange ei võeta. Iga mats iseenda eest. Valige aga sobiv sõjarüü ja keerake süütevõtit.
/nginx/o/2017/01/13/6249899t1h164f.jpg)
Kui pereema hommikuhämaruses lapsed masinasse kühveldatud saab, algab tõeline Kolgata tee. Kuigi lasteaia või koolini on vähem kui viis minutit sõitu, suudavad elu õied tagaistmel korraldada segaduse, mille kõrval Hollywoodi filmid tudengipidudest on igavad kui riigikogu infotund.
«Ken-Kevin, ei söö tatti! Fabian, jäta kohe Rebeka patsid rahule! Kes turvavöö enne kohalejõudmist lahti teeb, peab õhtusöögiks emme smuutit sööma!»
Üldiselt on pereema vilunud autojuht ja vaatab sõidusuunas vaid kaela puhkamiseks. Et enda jaoks tal hommikuti aega pole, näevad ristmikul kõrvalreas ootajad vaatepilti, mis meenutab seda, kuidas Kunksmoor tassib kapten Trummi purjus sõpru kodudesse laiali.
/nginx/o/2017/01/13/6249979t1h7093.jpg)
Oiviku auto klaasile võib olla kinnitatud rohelise vahtralehe märk. Aga isegi kui seda seal pole, tunneb vilunud roolikeeraja ta ühel või teisel moel alati ära. Mingis mõttes on ta ideaalne liikleja. Enne auto käivitamist reguleerib ta istme ja rooli asendit, kinnitab turvavöö ning kohendab tahavaatepeeglit. Isegi koduõues masinaga manööverdades ei unusta ta kasutada suunatulesid.
Linnatänavaile suundudes peab oivik pingsalt kinni piirkiirusest. Tema vasak käsi on alati roolirattal kella kümne ja parem kella kahe koha peal. Enne ristmikule jõudmist aeglustab ta varakult ning laseb vöötrajal üle isegi käimisraamiga memme, kes pistis just nina välja lähedal asuva paneelmaja trepikojast.
Ainuke häda on selles, et oivikuid on vähe ja tüünematele tontidele käivad nad ikka kohe kõvasti pinda. Nii saab oivik heakskiitvate käeviibete asemel näha ohtralt keskmist sõrme ja vastu möödasõitjate küljeklaase lendavaid süljepritsmeid.
/nginx/o/2017/01/13/6249999t1he2e7.jpg)
Selle tüübi raudvarasse kuulub alkomeeter. Mõnikord unustab ta seda küll kasutada, aga laias laastus pole mingit vahet. Isegi kui eilasel hommikul suust välja käiv lont seiereid punasesse ei löö, tuleb temaga liikluses topelt pikivahet hoida. Eelmise päeva tiksumise nüansse protsessiv aju muudab autojuhtimise keerulisemaks kui koomas vanaisale pilveteenuse põhimõtete seletamine.
«Nii, fooris on punane tuli. Kas see tähendas, et tohib sõita või mitte? Aa, see tänav oli hoopis teisipidi ühesuunaline vist... Oi, kuidas ma järsku siia linnajakku sattusin?»
Kui eilane mingi ime läbi ilma suurema hilinemise ja plekimõlkimiseta sihtpunkti jõuab, on see vähemalt vimplit väärt saavutus. Eks rõõmusta tüüp isegi. Ega ta muidu õhtul koju siksakitades poest läbi hüppa ja paari kuuspakki õnnestumise tähistamiseks kaasa haara.
/nginx/o/2017/01/13/6250009t1h7a2d.jpg)
Ajad, mil musta maasturit juhtis siilisoenguga riidekapp, kel oli kindalaekas lõunasöögikarbi asemel paar tegusat granaati, jäid üheksakümnendatesse. Nüüd tallavad muskelmasinate pedaale seitsmetolliste kontsadega stiletodesse sätitud raseeritud jalakesed.
See, kuidas beib endale keskmise maja hinnaga tanki istumise alla sai, pole oluline. Küll aga tuleb ta selle juhtimisega hämmastavalt hästi toime isegi siis, kui liimist lahti tulnud ripsmepikendused kohendamist tahavad.
Beib künnab stoilise rahuga üsna kindlaid trajektoore: ilusalong, solaarium, kohalik Louis Vuittoni ridikülide butiik ja advokaadibüroo. Ajusagarate vahele kinnistunud marsruudid hoiavad autopiloodi kenasti töös ja nii saab mõistagi automaatkastiga sõitev beib igava sõiduaja täita ohtrate telefonikõnedega teistele teel olevatele beibidele.
/nginx/o/2017/01/13/6250003t1h569a.jpg)
Keegi ei tea, kas närvihaige küljeluu põrkas põõsastes naabri-Ahtiga või muutus tema tööarvuti pornosaitidel kolamise tõttu ekraaniga ehitusplokiks. Võib-olla pole närvihaige lihtsalt leppinud raisatud nooruse ja valede eluvalikutega. Igatahes ei meeldi talle liiklus ega ükski tüüp, kes ratastel või kondiauru kasutades tema teele satub. Kui hing on kurjust ja kibestumist täis, tuleb see välja pritsida.
«Tra, sa töllerdad jalus! No sinul, idikas, on muidugi kiirem kui minul, eks! Alt ära, kuramuse penskar!»
Mida rohkem närvihaige närveldab, seda rohkem ta ise liiklust takistab. Küll suretavad rahutud jalakesed ristmikul mootori välja, küll lennutab värisev käsi vale käigu rauda. Iga endast lugupidav perearst suskaks närvihaigele validooli keele alla ja soovitaks tal juhiloa mõneks ajaks kappi luku taha jätta.
/nginx/o/2017/01/13/6250005t1hc004.jpg)
Tänaval ei torka parkimisgeenius eriti millegagi silma – kulgeb teine üsna mõistlikult punktist A punkti B. Jamaks läheb, kui ta sinna õnnetusse punkti B kohale jõuab. Siis torkaks keegi kompassile justkui magneti alla ja sätiks juhile fooliummütsi pähe. Kes suudab vaevu diagonaalis parkimisjoontele sõita, kes põrutab kolinal murupeenra otsa.
Mida suurem ja uhkem on parkimisgeeniuse auto, seda kehvemini ta end parklasse sisenedes silmapilk tundma hakkab. Teinekord tunneb ta end kohe nii kehvasti, et invaliidikoht näib ainuõige valikuna.
Kuigi säärase tüübi pagasiruumi mahuksid vabalt kaks lehma ja tehase jagu tublisid Hiina käsitöölisi, ei komberda ta kunagi luugi juurde, et sealt ratastool välja lohistada, vaid tipib kergel sammul värskete pomelite ja gaseerimata pudelivee järele. Aga võib-olla peitubki põhjus just selles eelmises lauses.
/nginx/o/2017/01/13/6250007t1h605e.jpg)
Olete ehk näinud «Mr. Beani» sketši, kus härra on hambaarstile hiljaks jäämas ja peab kõik hommikused protseduurid autos aetud saama? No vot, selle tüübiga on üsna sarnased lood. Kohates liikluses rööprähklejat, võib nõrgema närvikavaga inimesele tunduda, et nägi just hindude jumalat Šivat ennast.
Tosina tegemise tarvis oleks rööprähklejal justkui mitu paari käsi küljes. Need väntavad täistuuridel ringe teha nagu labad selle vana rataslaeva küljes, millest Boris Lehtlaan omal ajal laulis. Rööprähkleja kaassõitja küll vaevalt end loo sõnadele kohaselt taevas olevat tunneb.
Käed käteks, aga rööprähkleja ei karda kasutada ka teisi ihuliikmeid. Talle on täiesti elementaarne ühel ajal hammastega roolist kinni hoida, ninaga nutitoru ekraanil sirvides Postimeest lugeda, vasaku käega hommikukohvisse suhkrut segada ja paremaga eBayst ostetud ujumismütsi pähe proovida. Sihtpunkti jõudes ohkab rööprähkleja tülpinult ja hakkab igavlema.
/nginx/o/2017/01/13/6250001t1h7a50.jpg)
Poosetaja on põhimõtteliselt beibi isane versioon. Kui aga beibile on tähtis see, mis auto sees, ehk tema ise, siis poosetaja eesmärk on tähelepanu oma sõiduriistale tõmmata. Lõppeks pole vahet, kas tulede ja vilede jaoks oli vaja vanaisa metsad maha müüa või tuleb liisingu plekkimiseks elu lõpuni emaga koos elada ja kütuse ostmiseks väike SMS-laen sebida. Aga kui ikka sisened uhke kaarega Tiësto biidi paukudes parklasse, vajutad ketsi põhja ja teed mõned uhkemad driftiringid, nii et tšikkidel seelik üle pea lendab... Vat see on elu!
Sujuvast kiirendamisest ja pidurdamisest pole poosetaja kuulnudki. Seepärast on vastu rooli jämedaks pekstud nina ja peatoe pihta koputamisest valusa kuklaga tüübil tavalisest tihemini tegemist kindlustuse ja politseitöötajatega. See poosetajat ei morjenda ning öösiti näeb ta märgi unenägusid omanimelisest auto numbrimärgist.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)