N, 8.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pikk blond mees, must king jalas

Margus Haav
, reporter
Pikk blond mees, must king jalas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Aarne Soro
Aarne Soro Foto: Kristi Markov

Aarne Soro sai äsja Ugala teatri kolleegipreemia. Neljandat korda. Kolleegid pidasid teda parimaks meesnäitlejaks rollide eest lavastustes «Võlur Oz», «Mäng on alanud», «Soo» ja «Erakordselt heatahtlik mees».

Kui arvesse võtta näitlejapreemiad, siis ongi Aarne Soro Ugala majas kõige armastatum näitleja. Rohkem kolleegipreemiaid on vaid Tanel Ingil – kokku viis –, kuid tema sai nendest kaks kui lavastaja.

Aarne Soroga algusest peale Ugala garderoobi jaganud kursusevend Tarvo Vridolin ütleb, et temal on Aarne kolleegipreemiate üle alati hea meel, sest need tulevad ikkagi nende garderoobi.

«Aarne on väga hea segu tragikoomilisest tüübist. Ta võib olla nii kurb ja järgmisel hetkel nii naljakas. Talle on kõvasti antud ja ta on ka ise kõvasti vaeva näinud,» räägib Vridolin.

Aarne Soro elu on teatriga tihedalt läbi põimunud. Ka oma abikaasa Silvia Soroga kohtus ta Viljandi kultuurikolledži teatrikunsti eriala sisseastumiskatsetel. Aasta oli siis 1993.

«Hiljem õppisime neli aastat koos teatrikunsti esimeses lennus ja pärast kooli olime viis aastat Ugalas kolleegid. Oli aega tuttavaks saada,» kõneleb Silvia Soro.

Oma abikaasat peab ta üdini näitlejaks. «Ta identifitseerib ennast just nimelt näitlejana, see on tema kutsumus. Tal pole näitlejatöö kõrval mõnda teist eriala, mis samavõrd tõmbaks. Ja ta on endiselt õnnelik ja tänulik, et tal on võimalus just seda tööd teha. Ta tõesti usub ja loodab, et teater saab maailma paremaks muuta. Ta ei tee kunagi ühtegi rolli poole südamega, poole tahtega. Isegi kui lavastuse idee on vastumeelne, kui ei saa tegelaskujust aru või on lahkhelid lavastajaga. Ta annab endast maksimumi ning paneb kogu oma südame ja näitlejaväe ka kõige väiksema sutsu sisse. Iga rolli luues ta põeb ja põleb. Ma näen seda kodus väga palju kõrvalt.»

Teatrikriitik Pille-Riin Purje on Sirbis Ugala lavastust «Mäng on alanud» arvustades nentinud: «Gillette, kes tõi näitelavale Sir Arthur Conan Doyle’i surematu detektiivi Sherlock Holmesi, on tõepoolest ideaalne kriminaalkomöödia peategelane. Seda enam et Ugala näitetrupis on olemas ideaalne näitleja Aarne Soro, kes evib inglaslikku sarmi ja suunab oma sundimatu aristokraadihoiakuga kogu lavastuse stiili.»

Kas Aarne Soro ongi siis ideaalne näitleja?

On üks oluline omadus, mida Silvia Soro tema kui näitleja puhul imetleb: ta julgeb proovis proovida. «Ta ei karda loll olla, ei karda välja pakkuda kõige jaburamaid jaburusi, minna hulluks, olla totter, kohatu, panna mööda, eksida. Tema rolliotsimise protsess pole vaikne omaette nokitsemine. See on enamasti ülevoolav ja igas mõttes üle võlli pulbitsev mäng. Mäletan varasemast ajast, et kolleegid arutasid aeg-ajalt pärast esimesi tuiamisproove: «Isver, mida see Soro teeb? Lihtsalt lollitab või läks lolliks?» Nüüd vist ollakse sellega harjunud, et Aarne proovibki kõikvõimalikke variante, kuni leiab selle õige, millest hakata tegelaskuju vormima. Ja laval on ta alati kohal. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Siin ja praegu. See on kindlasti üks ideaalse näitleja omadusi.»

Aarne Soro nendib, et on ütlemata tänulik võimaluse eest rääkida selle töö kaudu tähtsatest teemadest. «See elukutse aitab märgata ja jagada kaaslastega inimeseks olemise rõõmu.»

Omal ajal proovis ta astuda Tallinna lavakunstikooli, aga ei saanud sisse. Ta on töötanud Tõrva kultuurimajas metoodikuna ning üks tema tööülesandeid oli siis rahvakunstiansamblile Jauram metoodilise materjali hankimine. Tema CV-s on ka algklassiõpetaja amet. Kui aga 1993. aastal hakkas Viljandi kultuurikolledž koolitama näitlejaid, proovis ta sisse astuda ja see õnnestuski. 1997. aastal lõpetas ta teatrikateedri esimese lennu. Ugalas on ta alates 1996. aastast.

Võõrale pilgule ehk veidi vaoshoituna paistva Aarne Soroga on seotud hulgaliselt lõbusaid lugusid – muist värskemad, muist vanemad.

«Aarnel on üks kummaline komme,» tähendab Tarvo Vridolin. «Me oleme suhteliselt erinevates kaalukategooriates – mina olen temast umbes poole raskem –, aga tal tekib aeg-ajalt tahtmine, ja täiesti kaine peaga, mind üles tõsta. See on igiammune komme. Ta testib niimoodi ennast. Ma olen sellega leppinud. Jõulude ajal olin kõvasti vorsti söönud, aga kui nüüd Ugala sünnipäeva pidasime, võttis ta mul ikka ümbert kinni ja tõstis maast lendu. Nii et Aarne on väga tugev sõber.»

Silvia Soro naerab ning lisab, et kõige lõbusamad ja samas kõige jubedamad lood Aarnest on seotud tema lapsepõlve tehnikahuvi ja lendamis­ihalusega.

«Näiteks ükskord tahtis ta endale ehitada propellerit, nagu on Karlssonil, ja ta tegi selle suure heeringakarbi teravate servadega kaanest. Monteeris mootori külge, kinnitas selga ja pani tiirlema. Oleks endal peaaegu kõri läbi lõiganud ja tugeva särtsu sai muidugi ka.»

Teinekord jälle hakkasid Soro vanemad oma Tõrva kodu aeda uut kasvuhoonet ehitama – olid vaesel nõukogude ajal kusagilt tutvuste kaudu saanud defitsiitset kilematerjali ja laudu. «Aarne ja tema kaksikvend Andres leidsid selle materjalihunniku üles ja ehitasid Aarne eestvedamisel suure deltaplaani. Lendu see muidugi ei läinud ja kogu kasvuhoonematerjal oli rikutud,» räägib Silvia. «Vihmavarjuga veranda katuselt alla hüpanud on ta ka ja elektrilööke lapsepõlves saanud palju-palju. Igatahes on ta poiss, kes tahtis lennata.»

Aarne Soro kanda on olnud esimeste armastajate, aga ka veidrike rollid. Oskar Lutsu «Kevades» mängis ta Kiirt, «Suves» Liblet. Sorol on anne mängida usutavaks rollid mõlemast äärmusest, nii komöödiast kui tragöödiast. Seda pole antud igaühele.

«Eks talle ole kooliajast peale sattunud koomilisi tegelasi enam kui tõsiseid ja ma millegipärast arvan, et neid tõsiseid ja sügavamaid tüüpe naudib ta rohkem nagu iga näitleja,» mõtiskleb Tarvo Vridolin. «Komöödia on aga ka tore. Sealgi saab leida sellise koha, kus vaataja sinuga samastub või kus tal sinust kahju hakkab, ega alati pea koomuskit tegema.»

Vridolin märgib veel, et Soro mängib hästi ja ausalt ning on väga põhjalik. «Minul näiteks läheb oma ebaõnnestumistest ülesaamine kuidagi kergemini. Tema muretseb väga. Vahel ehk muretseb natuke üle ka ja ette, kui võib-olla ei olegi veel põhjust muretseda. Samas ei lase ta seda välja paista. Seda näeb ainult siis, kui satud talle sügavalt silma vaatama.»

Inimesena on Soro Vridolini sõnul väga sõbralik ja abivalmis. «Ta proovib ikka alati aidata, kui vaja. Ja ega ta kodus ole erinev sellest, mis teatris. Positiivne ja naljatlev ning samas väga hoolitsev. Nende peres kasvab kolm last ja nad Silviaga hoiavad peret väga hästi koos.»

Silvia Soro märgib, et Aarne on pärit seitsmelapselisest perest ning teismelisena pidi ta palju oma pisikesi kaksik­õdesid hoidma ja kodutöid tegema. «Tal on lastega väga hea klapp, ka teismelised tütred arutavad temaga oma muresid. Paraku me näeme teda harva. Sageli on nii, et hommikul läheb ta poole kümnest toast välja ja õhtul pärast kümmet tuleb. Vahepeal, teatri lõunapausi ajal, jookseb ta koju väikest Arturit hoidma, siis lähen mina gümnaasiumi tööle. Ja kui ma tulen, on Aarne juba õhtusesse proovi või etendusele läinud. Nii et omavahel kohtume põgusalt hommikul ja hilisõhtul. Nädalavahetustel on Aarnel sageli kas Tallinnas seriaalivõtted või on minul vaja kirjatöid teha. Praegu on meil mõlemal elus selline rööprähklemise periood, kui püüame koormust jagades kuidagi oma pereelu veeremas hoida. Muidugi unistame mõnusatest perepuhkustest ja ühistest matkadest, seni pole aga eriti jätkunud aega ega jaksu neid planeerida ja ette võtta.»

«Aarne Soro on üks suurema empaatiavõimega inimesi, keda ma tean,» lausub kirjanik ja lavastaja Urmas Vadi, kelle kirjutatud ja lavastatud loos «Kus sa oled, Juhan Liiv?» mängis Soro nimiosa. «Näiteks kui me käisime ühe Tartu kambaga Ugala black box’i avamisel, andis Soro meile tagasiteele kaasa suure ja hea brändi, mis talle endale just oli kingitud. Enamik näitlejaid ja muidu inimesi nii ei teeks. Nad jooks selle brändi ise ära või siis viiks koju ja paneks kappi. Aga Sorol on suur süda ja kaastunne. See on tunda ka laval. Kõik Soro rollid, mida ma olen näinud, on üdini siirad ja inimlikud ja kaastundlikud. Ta saab nagu inimesest aru, olgu selleks tegelaseks siis mingi jobuke laotööline või lasteetenduses konn. Usun, et Soro mõistab ja saab aru isegi puudest ja rohulibledest.»

Üks huvitav tähelepanek on Vadil Soro kohta veel.

«Ta kraaksatab. Nagu vares. Soovitan seda laval teda vaadates tähele panna. Ta räägib ja on ja on niimoodi enam-vähem vaikselt ja rahulikult, aga siis korraga ta kraaksatab. Võib öelda, et Soro on üks Eesti teatri suur kraaksataja.»

Märksõnad
Tagasi üles