Omavalitsuse abikäsi inimesele

Kristi Ploom

FOTO: Erakogu

IKKA JA JÄLLE tõusetub küsimus, kui palju ja millal peab omavalitsus aitama inimest, kes ise enam toime ei tule. Mida siis ikkagi võib abivajaja vallalt või linnalt oodata?

Eelkõige peab täisealine inimene ise oma igapäevaeluga hakkama saama. Vajaduse korral tuleb perel teda aidata. Need alustalad tulevad juba põhiseadusest. Selle tõdemusega põhiseadus aga ei lõpeta. Ka riigil on kohustus aidata inimest, kui tol pole enam jaksu, võimalusi või oskusi enda ja oma pere abiga toime tulla. Selle kohustuse täitmiseks on riigikogu näinud ette hulga sotsiaalteenuseid, millest paljusid peavad pakkuma oma elanikele just vallad ja linnad.

Vastupidi laialt levinud arvamusele ei pea pereliikmed töökohta jätma ja ise oma eakat ema või täisealist puudega last koju hooldama jääma. Täisealist abivajajat ei pea pereliikmed isiklikult hooldama. Soovi korral võivad nad seda loomulikult teha. «Soovi korral» hooldamine ei tohiks aga olla pealesunnitud valik.

Niisiis, kui näiteks on näha, et taat ei tule enam kodus elamisega üksi toime. Puudega inimene tahaks tööle minna, kuid vajab abi transpordiga. Naaber on jäänud SMS-laenude küüsi. Sellistel juhtudel tuleks neil või lähedastel pöörduda abi saamiseks valla või linna poole. Iga omavalitsus peab selgitama välja, milles inimene abi vajab ja milline abi teda aitaks. Inimesel lasub aga kohustus teha abi saamiseks omavalitsusega koostööd.

IGA OMAVALITSUS peab olema valmis pakkuma järgmisi teenuseid: vajalikku abi kodus, kui täisealine päris ise enam kõigega hakkama ei saa (koduteenus), või hooldekodus, kui inimene kodus iseseisvalt toime ei tule (niinimetatud üldhooldekoduteenus), või määrama talle hooldaja, kes aitab tal oma õigusi ja kohustusi täita (täisealise hooldus); abivajajale toetust iseseisva toimetuleku parandamiseks või lapse arengu toetamiseks juhendamise, motiveerimise ja arendamise kaudu (tugiisikuteenus); puudega inimesele vajaduse korral abi igapäevaelu toimingutes (isikliku abistaja teenus) või tööle, kooli või arsti juurde minekuks sobivat transpordivõimalust (sotsiaaltransporditeenus); ajutist ööbimiskohta (varjupaigateenus) ning vajaduse korral lisaks turvalist keskkonda ja esmast kriisiabi (turvakoduteenus); abi vajadustele vastava eluruumi tagamisel, sealhulgas puudega inimesele vajalike kohanduste tegemisel (eluruumi tagamine); abi võlgade küüsi langenud inimestele (võlanõustamisteenus).

Abivajaja ei saa ise endale meelepärast teenust valida. Kümne eelmainitud teenuse hulgast valib omavalitsus välja teenuse, mis teda kõige paremini aitab.

Valikut ei saa ta teha suvaliselt. Sobiva teenuse valimise juures tuleb muu hulgas arvestada inimese abivajadust ja tema tahet ning eelistada teenust, mille puhul ta saab oma elu võimalikult palju ise korraldada. Samuti tuleb arvestada, et avalikku raha kasutataks säästlikult ja otstarbekalt. Sobivat abi tuleb inimesele anda siis ja nii palju, kui tal seda vaja on.

SOTSIAALTEENUSEID ei pea inimene saama ilmtingimata tasuta. Kui teenuse eest tasumine on talle jõukohane, jääb see kohustus eelkõige talle. Kui täisealine ise kogu teenuse eest tasuda ei jaksa, peab appi tulema pere.

Abistamist saab oodata ja nõuda vaid abivajaja täisealiseks saanud lastelt ja lastelastelt, vanematelt ja vanavanematelt, samuti abikaasalt. Kui puudega täisealisel on pereliikmetest vaid õde või vend, siis nood küll võivad tasumises osaleda, kuid neil pole selleks kohustust.

Veel tuleb vaadata, kas pereliikmelt saab üldse oodata raha maksmist. Kui eakas inimene ei ole oma tütart selle lapseeas ülal pidanud, ei pruugi tütrel oma vanema abistamise kohustust olla. Võib ka olla, et pereliikmel pole abistamiseks piisavalt raha, sest tal on näiteks vaja hoolitseda oma alaealiste laste eest. Igal juhul peab vaatama, mil määral inimesed teenuse eest maksta jõuavad, ning sellest lähtudes nendelt panustamist oodata.

Kui abivajajal ja perel pole küllalt raha, peab abikäe ulatama vald või linn, makstes puudujääva osa ise. Kui eaka inimese lapsed tasumises osalema ei soostu, peab vald või linn ise hindama, kas neil on õigus tasumisest keelduda ja kas eakas on võimeline neilt elatist nõudma. Kui pole, tuleb omavalitsusel teenuse eest esmalt ise tasuda ja seejärel nõuda kohtu kaudu lastelt raha tagasi. Lastel tuleb aga arvestada, et sel juhul võivad nende makstavale osale lisanduda omavalitsuse kohtukulud.

Tähtis on, et abi vajav inimene ei jääks saatuse meelevalda, vaid saaks seda piisavalt kiiresti.

VÕIB JUHTUDA, et omavalitsus ei jõua abivajajaga sobiva teenuse suhtes üksmeelele. Too peab sobivaks näiteks koduteenust, vald aga hoopis tugiisikuteenust. Üldjuhul ei saa ühtegi teenust inimesele peale sundida. Samas peab arvestama, et pakutud sotsiaalteenusest põhjuseta keeldumise korral võib jäädagi vajaliku abita.

Kui inimene leiab põhjendatult, et omavalitsuse pakutud teenus talle ei sobi või ta jäi üldse abita, kuigi oleks pidanud seda saama, tuleb tal endal oma õiguste eest seista. Omavalitsuse otsuse peale on võimalik kaevata üldjuhul 30 päeva. Selleks on kaks võimalust.

Esiteks: selle otsuse võib vaidlustada. Vaie tuleb esitada otsuse teinud vallale või linnale. Kui omavalitsus ise otsust muutma ei soostu, vaatab selle läbi maavanem. Vaide esitamine on tasuta ja selle kirjutamiseks pole vaja juristi abi. Vaide esitajal tuleb põhjendada, millise otsusega ta rahul pole ja miks.

Kui inimene pole ka maavanema otsusega rahul, on tal võimalus pöörduda kaebusega halduskohtusse. Kohtule võib kaebuse esitada ka siis, kui vaiet esitada ei soovi. Kaebuse esitamise korral tuleb tasuda 15 eurot riigilõivu, võimalik on aga paluda kohtult selle tasumisest vabastamist. Ka kaebuse koostamise juures ei ole vajalik juristi abi. Juhiseid kaebuse kirjutamiseks leiab Eesti kohtute kodulehelt www.kohus.ee.

Tagasi üles