Mustla viimane väikepoodnik: kõige rohkem müün kiirnuudleid, aga vee peal püsin tänu alkoholile

Tänavu kümnendat aastapäeva tähistava osaühingu Tiigi Pood omanik Marge Pissarev (esiplaanil) ütleb end olevat väikepoodnikuna vastu pidanud tänu sellele, et tal on võitleja hing ja toetavad lähedased. Selle kinnituseks seisavad tema selja taga müüja Ljudmilla Razmõslova ja poeg Alger Pissarev. Foto: Elmo Riig

Kui Marge Pissarev 20 aastat tagasi töötukassa kaudu müüja-müügisekretäri kursustele läks, avaldas õppejõud juba pärast põgusat tutvust veendumust, et ta on justkui sündinud müüja. Nüüd on ta üks viimastest Viljandimaa iseseisvatest väikepoodnikest.

Elu esimese müüjapraktika läbis Pissarev Mustla alevikus osaühingu Tarvastu Leib kaupluses ning hiljem sai ta samasse ettevõttesse ka püsiva töökoha. Kui firma 2004. aastal poe kinni pani, võttis müüja oma õlule riski hakata füüsilisest isikust ettevõtjaks ning ostis müügikoha koos sisustusega ära. Kolm aastat hiljem asutas ta juba pereettevõtte, osaühingu Tiigi Pood, mis tähistab tänavu tegutsemise kümnendat aastapäeva.

Marge Pissarev, te hakkasite tillukeses Mustlas Tiigi toidupoodi pidama eelmise kümnendi keskel, mil kõikjal Eestis võtsid võimu suured kaupluseketid ja üksiküritajad riburada pidi lõpetasid tegevust. Kust te olete võtnud jõu vastu voolu ujuda?

Eks need tuleristsed ole siin päris karmid olnud tõesti. Aga näe, võitlen ikka. Õnneks on mu pere ja minu müüja olnud mulle väga suureks toeks – nad on kogu aeg sisendanud usku, et saame igal juhul iseseisvalt hakkama. Seda hoolimata faktist, et varem Mustlas olnud viiest väikepoest oleme meie nüüdseks ainsana alles.

Kasutasite äsja oma äri iseloomustades sõna «võitlema». Kui otseselt te seda mõtlete?

Päris otse, sest ketipoodidel (Mustlas tegutseb Tiigi poest mõnesaja meetri kaugusel Coopi tarbijate ühistule kuuluv Konsum – toimetus) on tunduvalt lihtsam kujundada oma kaubavalikut ja hinnapoliitikat ning reageerida kõiksugu seadusemuudatustele. Teisest küljest pole keegi kunagi öelnud, et elu peab lihtne olema. Seni on meile kliente jagunud: headel päevadel käib üle 200 inimese, mis pole sugugi paha näitaja.

Millega te end vee peal hoiate?

Esiteks aitab meid see, et siinsamas ümber on kortermajad. Kui inimene tuleb Konsumist ja on unustanud sealt midagi osta, ei hakka ta alati sinna tagasi minema, vaid võtab kähku siit ära. Kusjuures aeg-ajalt juhtub sedagi, et tehakse suuri silmi: ülla-ülla, meil on see asi hoopis odavam!

See pole päris õige arvamine, et väikestes poodides on igal juhul kõik kaubad kallimad. Ketipoed mängivad oma hindadega ja proovivad kliente ligi tõmmata teatud asju alla oma hinna müües. Samas mõni teine kord panevad jälle julgelt otsa. Neil võib jahu täna maksta üks euro, aga homme juba 1,50. Meil on alati ühtlane juurdehindlus.

Lisaks on meie tugevus tore ja naeratav teenindus. Siin saab inimene müüjaga rääkida ning kui vaja, tellime talle kauba spetsiaalselt kohale.

Ja muidugi püüame pakkuda ka mõningaid selliseid kaupu, mida suurest poest ei saa.

Mida näiteks?

Näiteks mõnda lihakaupa või napsisorti. Hoiame, nii palju kui võimalik, oma nägu.

Suured õlletootjad on kavandatavale lahja alkoholi aktsiisitõusule vastu võidelnud väitega, et väikesed maapoed püsivad puhtalt tänu alkoholi müügile ja kui õlle hinda tõsta, surevad need välja. Mil määral on selles tõtt?

Sulatõsi. Alkohol on ainus tooterühm, mis meid elus hoiab. Aktsiisitõus on meile väga suur oht. No kuulge, viimasel ajal on isegi meie poe prügikast Läti maksumärkidega taarat triiki täis! Pole kahtlust, et piiri tagant toodava alkoholi kogus on üüratu. Eks seda kinnita ka meie läbimüügi kokkukuivamine eelmisel aastal: ladu on nii õlut kui kangemat kraami täis.

Suitsude müügist ei tahaks rääkidagi. Kuigi müüme nädalas sigarette ligi 3000 euro eest, on see otseselt võttes meile vaat et heategevus. Et suitsupaki hind on fikseeritud, on meie kasum selle pealt nullilähedane, eriti kui inimene maksab kaardiga (Tiigi poe sigaretiriiulil hakkab silma silt, mis teatab, et suitsu saab osta üksnes sularaha eest – toimetus).

Samas kui me suitsu ei müüks, paneksime õige ruttu ukse kinni. Loogika on lihtne: kui klient tuleb siia oma suitsupaki järele, võtab ta ka leiva ja õlle, mõnikord rohkemgi söögikraami. Eri tooterühmade läbimüük on üksteisest sõltuvuses. Kui külamees teab, et tema lemmiksuitsumarki siin saada pole, ei ole meil lootust talle ka midagi muud müüa.

Sellega seoses meenus, et väikepoodnikud – teie nende hulgas – saatsid valitsusele kirja, milles protestisid kavandatava seadusemuudatuse vastu, mis suruks kõigis poodides tubakatooted leti alla peitu. Miks te vastu olete?

Kõige rohkem häirib meid see, et poliitikud ei vaevu meiega isegi rääkima. Partnerina käsitletakse ainult kaupmeeste liitu, mis koondab suuri kette.

Asi on seda absurdsem, et muudatus puudutab kõige valusamalt just meid, sest peame oma müügisaalides kõige rohkem ümberkorraldusi tegema. Ausalt öeldes ei kujuta ma praegu ette, kuidas seda lahendada. Suitsud peavad igal juhul jääma müüjale käeulatusse, sest pole mõeldav, et ta laseb saali silmist ja sukeldub kuhugi taha kastide vahele.

Mis puudutab Läti viinarallit, siis kas see ei või olla moeröögatus? Kõik hakkasid eelmisel aastal ühtäkki rääkima, kui odavalt lõunanaabrite juurest saab, ja nii tormati massipsühhoosi korras teisele poole piiri, mõtlemata kas see end õieti ära tasubki. Äkki tänavu uudsuse võlu kaob ja alkovoor tõmbub tagasi? 

Ei usu. Aktsiisid tõusevad veelgi äkilisemalt, mis tähendab, et seis jääb samaks.

Kui kaks sõpra otsustavad siin õhtul pudeli viina ära juua, siis selle järele nad loomulikult Lätti ei lähe. Aga kui on suurem pidu tulemas, ei kõhkle keegi. Alles hiljuti uuris üks mees, kas ta saaks oma pulmadeks Lätist ostetud alkoholi minu juures kohaliku vastu välja vahetada. Väitis, et oli margiga eksinud. Loomulikult ma ei saanud sellise kaubaga nõustuda, aga näide on ehe.

Mida teilt veel ostetakse?

Et meid ümbritseb väike magalarajoon, siis ennekõike esmatarbekaupa. Näiteks šampooni ja pesupulbrit. Piima ja hapukoort võetakse ka, kuigi piimatoodete osas hoiab Konsum teadlikult nii madalat hinnataset, et meil pole lootustki temaga võistelda.

Kui alkohol ja tubakas välja jätta, siis millist toodet ühikutena kõige rohkem müüte?

Uskuge või mitte, aga kiirnuudleid. Suurt kasu meil neist ei tule, sest need ei maksa midagi, aga jah, artiklina läheb neid kastide kaupa. Mida muud me siit välja lugeda saame, kui et paljudel on rahaliselt väga raske toime tulla.

Mitu korda olete mõlgutanud mõtet, et paneks poe kinni?

Mitte ühtegi. Sest ma olen võitleja tüüp ja mul on toetav pere. Tean meie tugevusi ega kavatse alla anda.