Kes on Eesti keskklass?

Kersti Sarapuu Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

5. JAANUARI SAKALAS esines Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna riigikogu fraktsiooni liige Jaak Madison üsnagi kurjakuulutava avaldusega, et meie riigi keskklassi röövitakse (vaata «Keskklassi röövimine» – toimetus). Võin kinnitada, et kui see tõepoolest nii oleks, seisaks Keskerakond koos EKRE-ga barrikaadidel kas või lumesajus. Küsimus on aga: kes on Eestis varguse ohvriks langenud keskklass?

Uus valitsus Keskerakonna juhtimisel asus tööle eelmise aasta novembris. Ajal, mil riigieelarve esimene lugemine oli juba seljataga. Kindlasti on lugeja kuulnud kobareelnõust ja sellele järgnenud ööistungist, kus Keskerakond püüdis eelmise valitsuse nägu veidigi muuta, vähendades muu hulgas majutusettevõtete käibemaksu, tõstes lastetoetusi ja jättes ära kütuseaktsiisi tõusu. Maksumuudatusi oli ligi 100 miljoni ulatuses ehk üks protsent kogu riigieelarvest. Riigis kõike kohe muuta, parandada ja uueks luua pole võimalik.

Kõige olulisem uue koalitsiooni lubadus on kindlasti tulumaksuvaba miinimumi tõus 500 euroni, mis jõustub 2018. aastal. Madison toob arvutuskäikudega välja, et see on maks, mis rõhub eelkõige keskklassi, kuid nii see pole. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega võidab rahaliselt enam kui pool miljonit inimest ehk muudatus toob kasu 86 protsendile töötajatest. Kuni 1200 eurot teeniv inimene võidab kuus 62 eurot, mis teeb aastas 744 eurot lisatulu.

EESTI KESKMINE kuupalk oli 2016. aasta kolmandas kvartalis 1119 eurot. Rõhutan siinkohal, et väga paljud inimesed võivad sellisest summast paraku ainult unistada. Millegi keskmine, nii nagu Jaak Madisoni arvutuski lehes, ei anna head ega õiglast pilti. Mõni inimene teenib keskmisest kõvasti rohkem, paljud aga teenivad vähem ja moodustubki see kurikuulus keskmine. Kindel on, et sellise palgaga töötaja saab tänu maksumuudatusele igal aastal juurde enam kui 700 eurot.

Keskmise palgaga inimene võiks ju loogiliselt olla riigis keskklass. Tema hoopistükkis võidab maksumuudatusest, mitte ei lange röövi ohvriks.

Selle aasta jaanuarist tõstis valitsus õpetajate palka. Miinimumbrutopalk on nüüdsest 1000 ja keskmine 1200 eurot, septembris need summad veel veidi kasvavad. Praeguse seisuga võidavad maksumuudatustest seega õpetajadki ja tunduvalt. Niisamuti jääb raha enam kätte patrullpolitseinikutele, kelle kuupalk jääb 1050 euro juurde, päästjatele, hooldajatele, teenindajatele ja kõigile teistele ehk väga suurele osale meie ühiskonnast.

Vahemikus 1200 kuni 1758 eurot kuus teeniv inimene ei kaota ega võida. Alles neil, kelle teenistus algab 2100 eurost, tuleb riigikassase loovutada maksimaalselt 38 eurot senisest enam.

SEEGA ON mõistetamatu, miks leiab riigikogulane, et keskklassile tehakse liiga, kui tegelikult maksab riigikassase senisest rohkem alles 2100 eurot teeniv inimene. 2100 eurot on ligi kaks korda suurem õpetaja või politseiniku palgast ning mitu korda enam, kui saavad palka paljude elukutsete esindajad üle Eesti.

Kas EKRE arvab tõesti, et üle 2000 euro kuus saavaid inimesi peab kõige enam kaitsma? Meie annaksime pigem rohkem neile, kel seda vaja on, ja võtame neilt, kellele 38 eurot ei mängi elus tõenäoliselt määravat rolli. Nii suudame veidigi parandada meie inimeste toimetulekut ja motivatsiooni hommikul tööle minna ka palga eest, mis unistusi ei toida, kuid iseennast veel küll.

NII-ÖELDA PAREMPOOLNE plaan, mille EKRE liige loo lõpus välja toob, tundub olevat aastaid sisseharjutatud süsteem, kus kõik maksavad sama palju. Ma pole kindel, millisel moel ja kas üldse oleks selline süsteem kestlik ja õiglane või kui suur olnuks sel juhul tulumaksuvaba miinimum. Seni on seda tõstetud eurode kaupa.

Kuna ühetaoline tulumaks on olnud jõus nii kaua, kui mäletame, on mõistetav, et teistsugust süsteemi on raske ette kujutada. See on siiski võimalik.

Tahame või mitte, aga Eesti niinimetatud keskklass ei alga alates 2000 eurost. Meie tegelik seis on hoopis tagasihoidlikum. Kui tahame öelda, et kelleltki midagi võetakse, siis ütleme otse välja, et võetakse keskmisest tunduvalt jõukamalt inimeselt.