Viljandlane Ilmar Roosmaa on üks nendest vähestest Eesti fotograafidest, kes saavad soovi korral pikema jututa teha võtteid õhust, ilma et peaks selleks üürima kallist lennumasinat.
Ise tehtud pisikopter aitab maad vaadata pilve piirilt
4. märts 2011, 18:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle võimaluse annab talle omavalmistatud fotokopter, milletaolisi võib leida meie riigist vaid mõne.
Fotograafia hakkas Roosmaad huvitama juba ammu. Järgmisena tekkis huvi mudellennukite vastu ning selle kõige loogilise tulemusena valmiski kolme mootoriga fotokopter.
Maa pealt puldist juhitav riistapuu suudab õhus püsida kuus kuni seitse minutit ning selle lennukõrgus küündib enam kui 30 meetrini. Akust energiat ammutav minikopter suudab endaga kaasa viia väiksemat sorti fotokaamera, mis on programmeeritud pildistama iga kahe sekundi tagant.
Nii on sündinud tuntud objektidest tundmatu nurga alt tehtud fotod, millele on püütud nii lossivaremed, Viiralti tamm kui vana veetorn. Suurtest rahvakogunemistest hoiab omanik oma fotokopteriga turvalisuse mõttes siiski eemale.
Lennumasina ehitamist alustas Ilmar Roosmaa veidi rohkem kui aastapäevad tagasi. Kuigi analoogseid, keskmiselt tuhande euro hinnaklassi jäävaid lennumasinaid võib tellida ka valmis kujul, otsustas tema selle valmis teha ise. Ehitusmaterjalide poest sai nelikant alumiiniumvardad ja vineeri, elektronaparatuur ja mootorid koos propelleritega tuli tellida piiri tagant. Veidi peavalu tekkis lennu stabiilsust kontrollivate güroskoopidega: neid peab olema iga mootori jaoks üks.
«Kui rääkida piltlikult, siis eks katsu stabiliseerida ühte lauda kandvat kolme inimest — ühega oleks hoopis lihtsam,» selgitas Roosmaa. «Internetist saab aga osta kontrolleri, millele on võimalik laadida spetsiaalne tarkvara.»
Tema sõnul polnud keeruline niivõrd masina kokkupanek, kuivõrd selle juhtimine.
«Kui ta lendab sinu poole, on juhtimispilt hoopis teistpidi,» selgitas Roosmaa. Nii katsubki ta masinat lennus hoida nõnda, et saba jääb tema enda poole. Nii on lihtsam ja loogilisem.
Sama kehtib mudellennukite juhtimisel. Enne on kasulik harjutada arvuti taga simulaatoris, et mudel terveks jääks.
Fotokopteril pole peremehe käest plehku panna õnnestunud, kuigi ühel korral lendas ta siiski liiga kaugele.
«Vaatasin eemal väikest täppi ega saanud aru, mispidi ta seal on,» meenutas Roosmaa naerdes. «Siis kukkus ta alla küll. Tookord oli kopteri peal videokaamera. Hiljem vaatasin salvestise üle ja selgus, et olingi teda valepidi juhtinud.»
Eriti kaugele ja kõrgele polegi seetõttu mõttekas fotokopteril lennata lasta. Kolmkümmend meetrit, mis on näiteks Viljandi vana veetorni kõrgus, ei tekita siiski mingeid raskusi.
Kopterile võib panna GPS-seadme järgi orienteeruva kõrgusepiiraja või lennata nii, et videokaamera vahendab maa peale pilti reaalajas. Seda viimati nimetatud varianti on ka Roosmaa kasutanud. Selle juures tuleb hoolikalt silmas pidada, et kopter juhtimispuldi ja videosignaali tööraadiusest välja ei lendaks.
Kuigi esialgu on Ilmar Roosmaa kasutanud fotokopterit puhtalt oma hobi huvides, võib lennumasin vahel ka väga praktiliseks või isegi lausa elutähtsaks muutuda.
«Metsatulekahjude puhul näiteks on seda lihtne kaasa võtta ning kerge üles lasta, et tulekoldeid avastada,» arutles ta. «Päris lennuki tund on väga kallis ning ka selle kütus maksab palju. Fotokopteri laed aga kas või autoakult täis ja lased taas lendu.»
Küsimus, kui palju selliseid vahvaid isetehtud riistapuid Eestis õieti olla võib, võtab Roosmaa mõtlema.
«Ehk kolm-neli tükki neid on,» arutles ta. «Minult sai idee üks Tallinna mees ning teine on Hiiumaal. Sattusin seal kokku ühe mudellenduriga, ta vaatas minu masinat ja sattus vaimustusse. See haigus on nakkav ja ravi kallis!»
Tema arvutuste kohaselt on fotokopter ilma kaamerata läinud maksma paarsada eurot, ehitusrõõm on pealekauba.