Päevakommentaar. Kes seda usub? Mitte keegi

Sakala vanemtoimetaja Rannar Raba Foto: Marko Saarm

Panen silmad kinni ja kujutan ette üht (eriti) ilusat (päikesepaistelist) päeva. Lehetoimetuse hommikune koosolek on äsja lõppenud, kui uksest astub sisse Viljandimaa rikkaim inimene, Vestman Grupi suuromanik Aivar Berzin ning sammub otsejoones minu töölaua juurde, kus ma parajasti unise pilguga arvutiekraani põrnitsen ja hiirerullikut kõristades Facebooki uudiste voogu üles-alla libistan.

Ärimehe saabudes tõusen püsti, nagu ikka külalise tulles. Olen üllatunud, sest seni pole Berzin olnud just aldis ajakirjanikega otse suhtlema, ammugi mitte toimetusse tulema. Olukord on esimesest sekundist alates tavapäratu.

Enne kui jõuan midagi kosta, surub külaline reipalt mulle käe pihku ja teatab, et tal on mulle väga suur palve. Möödaminnes olgu märgitud, et tema pilk on seda öeldes eriti lahke.

Saan teada, et ärimees vajaks hädasti, kohe nüüdsama, minu isikliku pangakonto numbrit, et kanda sinna mõnikümmend tuhat eurot.

Misasja!? Mõnikümmend tuhat eurot!? Miks!? Pööritan silmi ja häälitsen eriti kohatul kombel: «Ee... Õõhh...»

Piinlik hetk ei kesta kaua. Sihikindla loomuga kogenud ettevõtja ei hakka aega raiskama ning seletab plaani lahti. Nimelt olevat Eesti ajakirjandus, eriti maakonnalehed, näidanud end tema silmis valdavalt hambutu ja igavana. Ent just äsja olevat mina saanud maha artikliga, mis teda hingepõhjani rõõmustas. Lõpuks ometi olevat minu sulest ilmunud kirjutis, millel on kindel positiivne mõju valdkonnas, mis talle kui Eestist hoolivale ettevõtjale on pikki aastaid südamevalu valmistanud. Ta usub, et paljuski tänu minule hakkavad asjad nüüd paremuse poole edenema.

Oot-oot! Mis mõttes? Keegi peale minu tööandja pole mulle seni hea töö eest preemiat maksnud. Olukord on uudne ja veider, et mitte öelda piinlik. Esimesest ehmatusest toibunud, hakkan ääri-veeri uurima, mida ma tolle summa eest vastu peaksin andma. Ehk peaksin Vestman Grupi vastutustundlikust ja rohelisest ärifilosoofiast mõne pikema majanduskülje loo kirjutama? Või äkki koostaks Berzini kui valdkonna tippasjatundja näpunäidete järgi põhjalikumat sorti käsitluse Eesti maa- ja metsapoliitika kitsaskohtadest?

«Oh ei,» teatab Berzin ning teeb kätega kiire, kuid taas lahke tõrjuva liigutuse. Summake on mõeldud ainult ja ainult tänutäheks – puhtalt selleks, et võiksin edaspidigi rahumeeli targa ja erapooletu ajakirjanduse viljelemisele keskenduda ega peaks ülearu muretsema isikliku olme pärast. Puhas tänu puhtast südamest.

Ahah. Kui nii, siis nii. Ulatan ärimehele kollase lipiku oma pangakonto numbriga. Surume hüvastijätuks veel kord kätt ja juba ta lähebki mantlihõlmade lehvides tuldud teed. Jumal tänatud, et taipan napilt enne tema nurga taha kadumist hüüda: «Aitäh! Kohtumiseni!»

«Tore päev,» mõtlen, nõjatun tooli seljatoele ja panen Facebookis esimesele ettejuhtuvale postitusele laigi. Elu läheb edasi. Töö läheb edasi. Ikka paremuse poole.

Päriselus ei koge ma seda laadi hetke mitte kunagi. See jääbki puhtalt väljamõeldiseks. Ja tore on, sest säärase tasu vastuvõtmise korral poleks mul ajakirjanikuna enam mingit lootust usaldusväärsust säilitada. Võiksin nädalate kaupa nii kolleegidele kui lugejatele seletada, kuidas minu kontole tulnud summast ei sõltu minu töös midagi ning teen ajakirjanikuna endiselt kõigis ettejuhtuvates valdkondades otsuseid puhtalt oma parima äranägemise järgi ega ole sugugi ära ostetud. Aga kes seda usuks? Mitte keegi.

Samal ajal on Eesti poliitikas samalaadsed lood reaalsus. Nii saime äsja Postimehe vahendusel teada, et enne aastavahetust sündis Eesti erakondade rahastamises pretsedent. Kaheksa suurettevõtjat, Aivar Berzin nende seas, annetasid üheskoos parteidele 800 000 eurot ning kõige tähelepanuväärsem on seejuures, et meeste endi väitel on paketina serveeritud summa mõeldud tänutäheks «kauaoodatud» otsuse eest tõsta kolmelapseliste perede riiklikku toetust.

See on pretsedent, kus parteidele tehtud annetusega pandi ühele poliitilisele otsusele avalik hinnasilt. Kui varem rääkisid ettevõtjad erakondi toetades umbmääraselt maailmavaate või demokraatia turgutamisest, siis nüüd on asi esimest korda kujunenud väikestviisi äriks: konkreetse summa kõrval on konkreetne kaup ehk seadus.

Mis saab edasi? Kas sama soojaga hakkame varsti nägema tänusummasid soodsamate maksupakettide eest? Eks leidu neidki ärimehi, kelle arvates on Eesti valitsuse senine Venemaa-poliitika olnud liiga järeleandmatu. Küllap saaks selleski vallas mõne «kauaoodatud» muudatuse sisse viia. Ikka parema ärikliima ja inimeste jõukuse kasvu nimel.

Tegelikult toob hiljutine pakettannetus asjasse vaid välise muudatuse. Näib, et suurärimehed otsustasid kambakesi korraldada väikese vimka, mis paneks avaliku arvamuse mõneks ajaks pulbitsema, kuid mõjuks pikemas perspektiivis lihtsalt tuimastussüstina.

Sisuliselt pole ju midagi muutunud. Küsimus «Mida tahetakse tegelikult poliitikute käest vastu saada?» oli õhus kõigi varasemate annetuste puhul ja on ka nüüd. Poliitikud ja ärimehed võivad nädalate kaupa üksteise võidu seletada, kuidas erakondade kontole tulnud summa oli vaid siiras tänu iibemure lahendamise eest ja sellest ei sõltu tegelikult midagi. Et poliitikud teevad endiselt kõigis ettejuhtuvates valdkondades otsuseid puhtalt oma parima äranägemise järgi ega ole kuidagi ära ostetud. Aga kes seda usub? Mitte keegi.

Sestap oleks hea, kui Eesti avalikkus kasutaks nüüd juhust ja asuks erakondade rahastamist suunama senisest tunduvalt kitsamasse sängi. Ehk oleks siiski õigem annetused täielikult keelata ja asetada parteide tegevus puhtalt riigieelarvelisele toetusele?

Jah, nii nagu riigiviina hinda tõstes ja müügipiiranguid kehtestades paisub kiusatus ajada salaviinaäri, tekiks parteide toetamist keelates oht, et kasvule pöörduvad varjatud annetused. Aga see ei muuda eesmärki ennast. Keelatud tegevustega võitlemine on lõpuks ikkagi omaette tehniline küsimus ja nagu viimase aja kogemus näitab, on meil õiguskaitseorganid selles vallas tasapisi, kuid sihikindlalt oma oskusi lihvinud. Lootust on.