/nginx/o/2017/01/09/6238559t1h08a0.jpg)
Kodu, kool, töö. Need on märksõnad, mis kõlavad aina suurema hulga tudengite suust, kui uurida nende igapäevaste tegemiste kohta. Tõepoolest tundub, et tänapäeval on kooli kõrvalt töötamine tavapärane ja seetõttu joostakse tihtipeale nagu orav rattas.
19-aastane Rihard Reimaa õpib Tartu ülikooli õigusteaduskonnas ja töötab kooli kõrvalt nädalavahetuseti Viljandi ööklubis Cheers. Ta läks tööle, kui oli 18-aastane ja käis veel gümnaasiumis.
«See otsus tuli üpris kergelt,» märkis Reimaa ning selgitas, et oli juba viimasel gümnaasiumiaastal enam-vähem oma elu peal ja kolis Kärstna kodust Viljandisse korterisse elama. «Tundus mõistlik, et kui juba üksi elan, võiksin ka materiaalselt iseseisvam olla. Vanemad pooldasid seda mõtet täielikult.»
Tallinna ülikoolis klassiõpetaja eriala omandav 20-aastane Merili Ain oli 19-aastane, kui kooli kõrvalt tööle läks. Erinevalt Reimaast töötab tema lisaks nädalavahetustele ka nädala sees. «Gümnaasiumi tunniplaaniga võrreldes tundus, et ülikooli kõrvalt jääb aega väga palju üle. Mõtlesin, et mis see siis ära pole,» meenutas ta.
Poolteise aasta jooksul on Merili Ain töötanud kahes kohas: algul oli Prisma Peremarketis müüja-kassiir ja praegu on kaupluses Accessorize konsultant.
Kuigi töölemineku otsus tuli kergelt, mõistis ta üsna pea, et koormusega 30 tundi nädalas on võimatu jagada aega võrdselt eraelu, kooli ja töö vahel. «Enne kui pool aastat hiljem teisele töökohale kandideerisin, kaalusin otsust päris kaua, sest olen kohusetundlik inimene ega soovinud tööandjat alt vedada.»
Ain nentis, et aeg, mida tundus enne nii palju olevat, kadus kui ühe sõrmenipsuga. Tööleasumine oli aga täielikult tema enda otsus ja tuli tahtmisest iseseisvuda. Iseendale taskuraha teenimine on ju hea viis õppida päevakohustusi planeerima ja arukalt majandama.
Rihard Reimaa tunnistas, et tal on oma nädalat kirjeldada keeruline, sest need kipuvad olema üpris erinevad. Argipäevadel tegeleb ta kooliasjadega ja leiab ka vaba aega ning nädalavahetustel on tööl. Seda, et õppimine töö tõttu kannataks, ta oma sõnul öelda ei saa, sest töötab vaid kahel õhtul nädalas. «Pigem kannatab just vaba aeg, sest nädalavahetuseti on tavaliselt sünnipäevad või teised üritused, kus tahaks käia, aga töökohustuste tõttu ei ole see tihti võimalik.»
Nii tuleb Reimaal iseendale ja lähedastele aja leidmiseks improviseerida. «Ma ei tee kunagi plaane pikalt ette,» lausus ta ning rääkis, et kui saab, sätib ta aja lähedastele nädala sisse, mil on Tartus. Kui see võimalik ei ole, leiab aja nädalavahetustel enne või pärast tööd. Argipäevadeks pole ta endale tööd otsinud, sest kardab, et muidu võib õppimine kannatama hakata.
Merili Aini argipäevad on väga pikad: äratus on varakult, et kella kaheksaks kooli jõuda, pärast mitut loengut lippab ta kiiresti tööle ning koju jõuab tihti alles pärast kümmet. «Siis olen üsna väsinud, aga tuleb veel end kokku võtta, et tööd valmis kirjutada – see venib tihti öötundidesse.»
Mõnel õhtul leiab Ain aega ka sõbrannadele külla minna, kuid sageli kahetseb siis hiljem, et oleks pidanud selle asemel hoopis õppima.
«Just iseendale ja lähedastele ongi tiheda graafiku tõttu keeruline aega leida. Tihti tuleb tegevusi pikalt ette planeerida ning iga päev on tarvis mõelda, mis tööd jäävad tänasesse õhtusse ja mille võib homse varna visata.»
Lähedased elavad Ainil kodukandis, Tallinnast paarisaja kilomeetri kaugusel, nii et üksnes edasi-tagasi sõitmine tähendab viietunnist ajakulu. «Pealegi jäävad pikemad tööpäevad mul loengute tõttu just nädalavahetusse.»
Nii Rihard Reimaa kui Merili Ain märkisid, et vanemad on nende töölkäimisega rahul.
«Vanematel on hea meel, et tütar teenib endale taskuraha kulutusteks, mida tööta endale lubada ei saaks,» lausus Ain.
«Neile meeldib see,» ütles Reimaa. «Minu töölkäimine on meile kõigile materiaalselt parem: vanemad ei pea nii palju minu rahalise toetamise peale mõtlema ja mina saan iseseisev olla. See on hea tunne.»
Merili Ain töötab praegu kümme tundi nädalas, kuid veel mõni kuu tagasi oli nädalane koormus 20 tundi. «Näiteks oktoobrikuus ei õnnestunud mul kordagi vanematele külla minna. Sel ajal tõdesid nad küll, et olen väsinud, ning ütlesid, et ma töölt ära tuleksin, sest see ei ole seda stressi väärt.»
Neiu tundis ka ise, et niimoodi ta elada ei suuda, ning rääkis juhatajaga. Too oli mõistev ja võimaldas talle koormuse vähendamist. «See andis jõudu juurde. Ma pole allaandja ja tean, et on võimalik hakkama saada, kuid aja puudumine lähedastega koosolemiseks ja puhkamiseks – see on piir.»
Mõlemad noored leiavad, et tänapäeval on kooli kõrvalt töötamine loomulik.
«Ma ei ütleks, et see on midagi erilist,» nentis Rihard Reimaa. «Kõik minu tuttavad, kes õpivad, käivad ka tööl ning kõik minu töökaaslased on tudengid,» märkis Merili Ain.
Samas on Reimaa sõnul kooli kõrvalt töötades keeruline jagada aega töö, kooli, lähedaste ja vaba aja vahel. «Minul küll väga suur töökoormus ei ole, aga kujutan ette, et neil, kel on rohkem töötunde, võib aja jagamine raske olla. Lõpuks see kurnab ilmselt ära.»
Merili Ain tõdes, et suure väsimuse korral on ka motivatsioon lihtne kaduma. Töötama innustab teda aga eelkõige see, et taskuraha annab võimaluse istuda mõnel õhtul kallite inimestega kohvikus ja nautida toitu, mida tudengina endale just kuigi tihti lubada ei saaks. «Samuti on minu kollektiiv väga sõbralik ja armas. Nende inimestega koos töötamine annab energiat juurde.»
Rihard Reimaa töötab oma sõnul puhtalt seepärast, et talle meeldib olla iseseisev. «Kooli kõrvalt töötamine on näidanud mulle, kuidas ja kust raha tuleb, on andnud mulle materiaalse iseseisvuse ja oskuse oma aega planeerida.»
Kõike seda arvesse võttes soovitab ta teistelgi noortel endale ülikooli kõrvalt töö hankida. «See näitab veidi, milline on elu päriselt.»
Merili Ain märkis, et temale on töötamine andnud oskuse aega otstarbekalt planeerida ja inimesi enda ümber rohkem hinnata. «Olen kasvanud iseseisvaks naiseks, kes teab, et igas olukorras on võimalik hakkama saada,» lausus ta.
Ka Ain soovitas noortel endale kooli kõrvalt töö hankida, sest see on parim viis iseseisvuda ja oma väljavaateid kujundada. «Uues linnas õppimine ja samal ajal töötamine suurendavad ka tutvusringkonda. Uued tutvused võivad aga alati kasuks tulla,» julgustas ta.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/16/15526209t1h667f.jpg)