Vajakajäämised Kalvi Märtini haldusalas

Randel Länts Foto: Elmo Riig

VILJANDI ABILINNAPEA Kalvi Märtini 4. jaanuari Sakalas ilmunud arvamusartikli «Umbusaldus kui valimismängude avavaatus» võiks kokku võtta tõdemusega: kui juba valetada ja hämada, siis suurelt. Ühes faktis ta lugejaid muidugi eksitada ei püüa: piirkonna konkurentsivõime tugevdamise tegevuskavaga (PKT) seotud tegevused algasid tõesti 2014. aasta hilissügisel.

Aga kõigest järjekorras.

Viljandi linnavolikogu opositsioon andis möödunud aasta novembri istungil üle umbusalduse abilinnapea Kalvi Märtini vastu, tuues välja kolm põhjust: suur kaadri voolavus tema haldusalas, oskamatus (mine tea, võib-olla soovimatus) inimestega suhelda ning ebakvaliteetsete projektide tõttu PKT meetmest märksa väiksema mahuga toetuse saamine, kui oleks võimalik saada olnud.

Esimesena mainitud põhjust ma siinkohal rohkem ei kommenteeri, küll aga peatun kahel järgmisel.

KELLEGI UMBUSALDAMINE on ebameeldiv protsess nii umbusaldajatele kui umbusaldatavale. Umbusaldus on isiklik: avaldajad teevad seda oma nimel ning objekt on konkreetne isik. Opositsiooni koostatud umbusalduse tekst keskendus vajakajäämistele ja tegemata töödele Märtini haldusalas, sisule, mitte inimesele. Soovijatel on võimalik selles veenduda.

29. detsembri istungil anti töökorra järgi sõna nii umbusalduse algatajatele kui abilinnapeale. Kalvi Märtini sõnavõtt – sellega saab tutvuda, vaadates istungi salvestist Viljandi koduleheküljelt – oli isiklik rünnak kahe linnavolikogu liikme vastu. Teist nii ebameeldivat rünnakut pole ma volikogu liikmena enam kui seitsme aasta jooksul kuulnud. Samas on mul teatud mõttes hea meel, et see juhtus, sest Kalvi Märtin näitas veel kord temale omast üleolevat suhtumist kaaslinlastesse ning soovi temaga erinevatel seisukohtadel olevaid inimesi sildistada. Muuseas, Märtini sõnavõttu pidasid hilisemates omavahelistes vestlustes kohatuks nii mõnedki tema enda koalitsioonikaaslased.

LÄHEN EDASI TEEMA sisulise poolega.

Nagu mainisin, algasid esimesed arutelud PKT üle tõepoolest 2014. aasta sügisel. PKT tähendab Viljandile lähiaastate suurimat võimalust kaasata infra­struktuuriobjektidesse Euroopa Liidu finantsilist tuge. Teema olulisust arvestades pidasin toona volikogu esimehena vajalikuks konsulteerida volikogu eestseisuse (volikogu juhid ja saadikurühmade esimehed) formaadis kõikide volikogus esindatud poliitiliste jõududega. Tegevuskava esialgne variant oli arutusel ka volikogu 2014. aasta detsembri istungil. Peamine ajend oli, et see on meie ühine pingutus.

Sel ajal juhtis Reformierakonna fraktsiooni Kalvi Märtin. Just tema initsiatiivil tõstatus korduvalt nõue, et veekeskus (või kuidas tahes me seda siis ka ei nimetanud) esitataks maakondlikusse kavasse.

Kevadel 2015 vahetus linnas võim. Kalvi Märtin unustas mainida, et uus koalitsioon tegi PKT taotluse ümber, lisades sinna muu hulgas veekeskuse, mis 2015. aasta augustikuus maavanemale saadetud tegevuskavas oli saanud nimetuse Viljandi järve teenuskeskus. Teenuskeskuse projekti kirjutamise teenus osteti sisse, ehkki linn oli selleks ajaks teada saanud, et see projekt rahastamist ei leia. Kui esialgne tegevuskava oli esitatud ka volikogule, siis uus võimuliit uut tegevuskava volikogule arutamiseks ei esitanud.

DEMOKRAATIA TÄHENDAB enamuse võimu, kuid samal ajal vähemuse õigusi. See tähendab, et valitsetakse enamuse ehk koalitsiooni otsustele tuginedes, ent vähemusel ehk opositsioonil on sanktsioone kartmata õigus mitte nõustuda enamuse otsustega ja talle oponeerida.

Kahjuks on lähiaja praktikast võtta mitu näidet, kui opositsiooni mittenõustumist koalitsiooni otsustega on tembeldatud vastutöötamiseks ja linna arengu pidurdamiseks. Selline toon ei sobi demokraatlikku asjaajamisse, vaid on halb meenutus riigikorrast, mis valitses möödunud sajandil ligi 50 aastat ka meil.

Ees seisab valimisperiood. See on kampaanias osalejatele kurnav ja närviline aeg. Hoidkem siis rahulikku meelt ja pidagem üksteisest lugu. Me kõik soovime parimat. Samas võivad teed selleni jõudmiseks erineda.