/nginx/o/2017/01/07/6234593t1ha46c.jpg)
Ugala teatri korraldusjuht Heigo Teder kandis reedel Viljandi gümnaasiumi aatriumis peetud "Pärlipeol" ette kodus põlveoperatsioonist taastuva näitlejanna Luule Komissarovi kõne. Komissarov pälvis tänavu Kultuurkapitali Viljandimaa ekspertgrupi aastapreemia.
Ma ei ole eriti kõnede kirjutaja. Ja ma ei ole ka eriti kodus passija.
Hetkel olen sunnitud aga mõlemat harrastama. Mu koht on pigem ikka ja alati olnud laval. Juba üle 50 aasta olen ma astunud publiku ette, et mängida, mängida ja veel kord mängida. Selleks olen ma sündinud ja selleks on elu mind vorminud. Ja selleks, et saaksin veel aastaid jätkata oma näitlejateed, peangi ma hetkel aja maha võtma ning veel kuu aega kodusel ravil viibima, et taastuda põlveoperatsioonist.
Teater on nagu tippsport. Seal on omad tõusud ja mõõnad. Treening- ning taastustsüklid. Ja neid kannatlikult järgides saad sa õigel päeval, õigel kellaajal rambivalgusesse astuda ja pealtvaatajate ees oma järjekordse soorituse teha. Ja seejärel oodata publiku õiglast otsust – aplausist loed ju alati välja, kas sooritus õnnestus või mitte. Nii nagu Sisyphos veeretab oma kivi lõpmatult mäest üles, nii on ka näitlejaga. Vaevu on üks aplaus lõppenud, kui sa asud teele uuele rännakule, mille eesmärgiks on lootus kohata taas uut aplausi.
Täna mind laval pole. Täna ma pole aplausi ära teeninud. Täna olete hoopis teie minu aplausi ära teeninud, mu kallis publik. Ma tänan teid siiralt selle pika ja ilusa teekonna eest, mille me koos oleme käinud. Nii sellel viimasel aastal, mille eest te mind premeerisite, kui ka kõigi sellele eelnenud 49 aasta eest!
Publik on see, kellele teatrit tehakse. Minu siiras aplaus teile ja sügav kummardus. Lõpetuseks tahaksin tänada ka kolleege koduteatrist Ugala ja edastada sügav lugupidamine kõigile neile sadadele inimestele, kes iga päev ilma igasuguse tunnustuseta teevad tööd nii teatrites kui televisioonis. Ja teevad seda tööd paganama hästi. Aitäh, et mu ümber olete.
Siiralt tänulik
Luule Komissarov