Peep Aru Reformierakonna sisevalimistest: asi läks inetuks

Peep Aru sõnul ei vasta tõele väited, mille kohaselt on Reformierakonna ametlike juhtorganite kohal eksisteerinud veel mingi müstiline ja eriti mõjuvõimas tagatuba. Foto: Elmo Riig

Pika poliitikakogemusega Viljandimaa reformierakondlane Peep Aru tunneb kahetsust, et homme lõpule jõudev Reformierakonna esimehe valimiste kampaania muutus mõnes aspektis inetuks ja alusetuks poriloopimiseks.

Mis mulje on teile Reformierakonna esimehe valimiste kampaania praeguseks jätnud?

Inetu mulje.

Miks?

Nooh, eks siin ole kõlanud etteheiteid, mis eemalt vaadates jätavad paha mulje ja mida oleks õigem arutada normaalsel kombel erakonna juhtorganites. Reformierakonnas on alati olnud igaühel võimalik ausalt välja öelda seda, mida ta arvab, ilma et ta peaks mingit karistust kartma.

Sisekampaaniasse toodi jutud mingisugusest müstilisest tagatoast ja valgetest kampsunitest. Need on selgelt ülepingutatud.

Peate silmas Hanno Pevkuri rünnakuid Kristen Michali vastu.

Jah. Aga küsimus ei ole kitsalt Kristenis, vaid Reformierakonna juhtimisstiilis laiemalt.

Olen kuulunud parlamendi saadikurühma esimehena üle kolme aasta erakonna juhtkonda ega ole küll märganud, et meil oleks kuskil mingi tagatuba, kus langetatakse meie inimeste eest otsuseid. Vastupidi: olen kogenud nii fraktsioonis kui teistes juhtorganites väga kirglikke arutelusid. Seda, et keegi käsib erakonnal üht- või teistpidi tegutseda, pole olnud. Mind küll pole keegi kunagi survestanud. See on vale kuvand, et Reformierakonnas seisavad juhtorganite kohal mingid inimesed, kes on targemad, pealetungivamad ja mõjuvõimsamad. Sellist nähtamatut kätt pole ja on väga kurb, et sellekohased väited on leidnud kandepinda meie sisevalimiste kampaanias.

Samas olen tähele pannud, et poriloopimine on protsessi tulnud rohkem väljastpoolt erakonda, meedia kaudu. Seda on õhutanud mõned inimesed, kelle ambitsioonid erakonnas pole seni ehk piisavalt rahuldatud olnud. Aga reaalsetes silmast silma debattides on jututeemad olnud siiski väga asised ja viisakad. Seal on räägitud asjast: arutatakse tõsimeeli, milliseid samme tuleks edaspidi nii Reformierakonnas kui Eestis astuda.

Kas eelnevast võib välja lugeda, et teie isiklikult olete Michali poolt?

Ei, siit ei või midagi välja lugeda. Hääletamine on salajane. Sellel poleks mingit mõtet, kui ma hakkaks ajalehes seletama, kelle poolt ma olen.

Mida teie kogenud poliitikusilm ütleb, kummal kandidaadil on suurem tõenäosus võita?

Alguses olid mõlema võimalused üsna võrdsed. Ilmselt see, et asi on nüüdseks läbi ajakirjanduse veidi inetuks aetud, jätab tulemusele oma jälje. Loodan, et inimesed ei toeta neid jõude, kes kasutavad räpasevõitu võtteid. Aga kokkuvõttes on esialgu veel üsna raske ennustada. Seis on ikkagi suhteliselt võrdne.

On väidetud, et laias laastus jaguneb meelsus nii, et Lõuna-Eesti reformierakondlased toetavad pigem Pevkurit ja Põhja-Eesti omad Michalit. Kuivõrd see tõele vastab?

Ei oska öelda. Iga erakonna liige saab vabalt otsuse langetada. Vähemalt meie siin Viljandimaa organisatsioonis oleme küll langetanud selge otsuse, et igaüks teeb valiku oma parima äranägemise järgi.

Ma tean, et ka Viljandimaa Reformierakonna juhte on püütud mõjutada, aga me oleme sellistele katsetele vastanud kindlalt ei. Mingit kollektiivset valikut ei tule, kõik me oleme piisavalt targad inimesed, et oma peaga mõelda.

Palun võrrelge lühidalt kaht kandidaati. Mille poolest nad kõige enam teineteisest erinevad?

Mõlemad mehed on end praktikas väga tugevalt tõestanud ning sobivad Reformierakonna esimeheks. Samas mulle tundub, et Kristen on kiirem otsustaja ja enam tulemusele orienteeritud. Hanno kaalutleb rohkem ja temal võtab otsustamine ehk veidi kauem aega. 

Ma ei ütle, et üks on teisest parem variant, sest eks ma ole ka ise oma elus läbinud kaks etappi. Kui olin noor mees, tavatsesin samuti hästi kiiresti otsuseid langetada. Aga mida vanemaks olen saanud, seda rohkem olen eri ametites tahtnud asju läbi mõelda ja teistega arvestada. Otsused on sündinud mõlemal juhul, lihtsalt stiil ja ajakulu on olnud erinevad.

Kumma võidu korral on Reformierakonnal suurem tõenäosus tagasi valitsusse pääseda?

See ei sõltu ainult esimehest, ehkki olen kindel, et mõlemad on valmis selle nimel kõvasti tööd tegema. Ja mulle meeldis väga see, et kolmapäevasel Tallinna debatil ütlesid mõlemad kandidaadid, et ükskõik kumb neist võidab, teisel on tema meeskonnas kindel koht.

Lõpuks peavad kõik reformierakondlased pingutama, et meil läheks hästi esiteks tänavustel kohalikel valimistel ning järgmiseks riigikogu valimistel. Üksikisiku rolli ei maksa üle tähtsustada.