Endine viljandlanna aitab väringuohvreid

Tee, mis ühendab Kristel Nõgese elukohta Mount Pleasantit kesklinnaga ühendav tee pärast maavärinat. Foto: Erakogu

Viljandist pärit Kristel Nõges elas Uus-Meremaal Christchurchis üle hukatusliku maavärina ja osaleb nüüd aktiivselt vabatahtlike tegevuses.

Kristel Nõges, milline on olukord praegu, veidi rohkem kui nädal pärast juhtunut? Kuuldavasti on ka järeltõukeid.

Järeltõuked kestavad seniajani, sealhulgas 4-magnituudised, mis raputavad hooneid ning toovad seltskonda vaikuse. Järeltõugetega on raske harjuda, sest need tekivad
ootamatult ja kunagi ei tea, kui tõsiseks nad võivad kujuneda.

Peaaegu pool linnast on veeta ning kanalisatsioon ei toimi. Kuivkäimlad ning veekonteinerid on toimetatud igasse suuremasse keskusesse, koolide ning toidupoodide juurde. Vabatahtlikud käivad majast majja, kontrollivad hoonete kahjustusi ja kannavad hoolt, et inimestel oleks kõik eluks vajalik olemas. Ühtlasi pakuvad nad emotsionaalset tuge ning aitavad hoolitseda koduloomade eest.

Meie piirkond oli viis päeva elektrita, sest elame maavärina epitsentrist ainult mõne kilomeetri kaugusel. Kesklinn ja linnaosad, kus tuli ehitada uued õhuliinid, on ikka veel vooluta.

Kus te maavärina ajal olite ja kuidas seda tajusite? Kas võinuksite viibida ka kõige hullemas kohas?

Tegin parasjagu kodus süüa, kui maja hakkas rappuma. Olin tol hommikul ärganud plaanitust hiljem ning elukaaslane oli juba lahkunud. Kavatsesin sõita bussiga kesklinna. Paljud hukkusid varisevate hoonete all tänavail, kus ma samal kellaajal iga päev liikusin. Inimesi suri ühissõidukeis, kinodes, kirikutes, kaubanduskeskustes ning isegi kaljurahnude all.

Tean, et pääsemine oli õnneasi, ja olen tänulik, et kõik läks teisiti, kui olin kavatsenud. Mu elukaaslane viibis ülikoolihoone neljandal korrusel ja paljud sõbrad olid isegi kõrgemal. Tol päeval meil vedas.

Millal ja kuidas aru saite, mis tegelikult juhtunud oli?

Ma polnud varem suurt maavärinat läbi elanud ja esmalt oli mul toimuvast raske aru saada. Maja rappus, asjad kukkusid põrandale ja mõtelda polnud aega. Tahtsin eluga pääseda ja säilitasin õnneks külma närvi.

Kohta, kus olin enne maavärinat seisnud, kattis paks kiht klaasikilde ja purunenud nõusid. Olin nädal varem sõpradelt huvi pärast uurinud, mida maavärina puhul teha, ja kasutasin neid teadmisi. Alles pärast esimese tõuke vaibumist jõudis mulle juhtunu kohale.

Õues olles kuulsin naabri autoraadiost, et olukord on tõsine, hukkunuid palju ja purustused äärmiselt suured. Samal ajal sain ühendust elukaaslasega ja tõdesin, et temaga on kõik korras. Vaatasin paaniliselt pereliikmetele helistavaid inimesi ja mõtlesin, kui õnnelikult oli see katastroof minu jaoks lahenenud.

Kas tundsite ka hirmu?

Hirm tekkis, kui esimene suurem värin oli möödas ning müra vaibunud. Tundus, et maja variseb kokku. Paljude naaberhoonetega nõnda juhtuski. Mu majanaabri koer oli magamistoa voodi all ja sundisin end talle värisevi jalu järele minema.

Hirm oli pigem teadmatuse ees: esimene järeltõuge oli samuti üsna tugev ning keegi ei teadnud, kui palju neid võib järgneda. Esimesel ööl oli raske magada: järeltõukeid oli tihedalt ja maavärina ebameeldivat häält ei summuta isegi kõrvatropid.

Kuidas inimesed katastroofile reageerisid? Kas nad olid ahastuses või hakkasid asjalikult lahendusi otsima?

Suurem osa inimesi suutis jääda üllatavalt rahulikuks ja asjalikuks. Naabrid muretsesid üksteise pärast, andsid vigastatutele abi ja aitasid maju korrastada. Kodust ära jooksnud koerad olid puude külge seotud ja neile oli pandud kausiga vett. Ent nägin ka neid, kes olid paanikas, nutsid ega suutnud midagi teha. Seegi on inimlik.

Tundsin suurt tegutsemisvajadust, sest käed rüpes istumine ja mõtlemine oleksid teinud olukorra veel hullemaks. Jalutasin koeraga ja aitasin naabruses korralagedust vähendada, kuni elukaaslane koju jõudis.

Kas sealseid inimesi on harjutatud mõtlema, et niisugune asi võib juhtuda, ja varuplaanid on olemas?

Koolides ja lasteaedades korraldatakse maavärinate puhuks õppusi. Harjutatakse laua alla peitumist ja hoonetest evakueerimist. Mitmel septembrikuu maavärina üle elanud tuttaval oli varutud joogivett ja toitu. Kohalik elektrifirma Meridian jagas klientidele väikesed patareidega töötavad raadiod ning paljudel on varuks gaasigrill.

Inimesed on ohust teadlikud — eriti üllatasid mind laste oskused. Tuttavate nelja-aastane poeg keeldus kogu päeva esikust lahkumast, sest oli õppinud, et see on maja turvalisim koht. Väring tuli siiski kõigile ootamatult ja vaimselt oli raske valmis olla.

Kuidas riik ja omavalitsus olukorraga hakkama saavad?

Riik ja linn teevad suurepärast tööd ning on suutnud nädalaga palju korda saata. Reageeriti kiiresti ning igas linnaosas on võimalik saada professionaalset abi. Kõige rohkem tähelepanu pööratakse kesklinnale, sest seal on inimesed hoonete all lõksus ning kõrged majad ähvardavad kokku variseda.

Pärast septembrisündmusi on riigil spetsiaalne maavärinaminister (Earthquake Recovery Minister). Inimesed on hästi informeeritud, raadio ja televisioon edastavad pidevalt otseuudiseid. Christchurchi asjalik linnapea on kogu aeg tegevuses: ülikonna nurka visanud, suhtleb ta pressi ja linnakodanikega. Abivajajad saavad helistada spetsiaalsetele maavärina hädaabinumbritele, sest enamik kodutelefone on töökorras.

Mis on teid katastroofijärgse nädala jooksul kõige rohkem üllatanud?

Inimeste abivalmidus ja koostöö on üllatavad ning südantsoojendavad. Vabatahtlike organisatsioonid töötavad usinalt päevast päeva ja aitavad abivajajaid.

Osalesin üliõpilaste armees (Student Army). Aitasime majadest ning aedadest muda välja kaevata. Esimese nädalaga oli kuuldavasti registreerunud üle 15 000 vabatahtliku. Ühtlasi aitan korraldada perepäevi: joonistan ja voolin koos lastega ning jagan tasuta kogu riigist Christchurchi saadetud kooke.

Mu elukaaslane on geoloog. Tema näitab lastele katsete abil, kuidas maavärinad tekivad ja mis on nende tagajärg. Kõik proovivad jõudumööda aidata ning positiivse suhtumisega kurbi mõtteid peletada.

Kahjustused on linnaosade kaupa üllatavalt erinevad. Tean inimesi, kelle majas ei purunenud lillevaaski, ent palju leidub ka seinteta ja katuseta hooneid, mille elanikud ööbisid esialgu telkides ja on nüüd mujale kolinud.

MAAVÄRIN
Christchurch on Uus-Meremaa suuruselt teine linn, kus elab 400 000 inimest.
• 22. veebruaril raputas linna Richteri skaala järgi 6,3-magnituudine maavärin.
• Palju hooneid varises kokku ning nende alla jäi lõksu kümneid inimesi.
• Hukkunute ametlik arv oli eilseks kasvanud 161-le, kuid rususid alles koristatakse. Kokku võib olla surma saanud umbes 240 inimest.
• Mullu septembris tabas linna 7,1-magnituudine maavärin, kuid toona hukkunuid ei olnud.
Allikas: «Postimees»