EESTI KEELES on hulk loomeprotsessi ja selles osalemist tähistavaid sõnu, mis pärinevad ühest ja samast tüvest. Näiteks looja, looma, loom, looming, loomus, loode, loodus, loovus... Viljandist kui loomiseks loodud linnast ja inimesest kui loojast ehk loomiseks loodud loomast kõneldi 4. oktoobril Jaani kirikus teisel frantsiskusepäeva konverentsil.
Kristliku antropoloogia nurgakivi on arusaam, et inimene on loodud Jumala näo järgi. Üks võimalus seda mõista on seostada seda temasse Looja istutatud loovuse algega: inimene on Looja kaaslooja, loomiseks loodud loom. See tähendab, et inimene ei saa liigi ega indiviidina olla inimene, loomata enese ümber ja iseendas ilu, headust, armastust ning uusi väärtusi.
ERINEVALT LOOMAST on inimene võimeline loodu eest Jumalat kiitma ja ülistama, mis eeldab omakorda võimet imestada ja olla tänulik. Ta mitte üksnes ei ela maailmas, ei kasuta või ei tarbi seda, vaid näeb kogu loodus Looja kirkust ja tema kohalolu sakramenti.
Samuti võib inimene maailma kujundada ja muuta, andes sellele uue tähenduse. Säärasel looval ümberkujundamisel ei ole midagi tegemist jõgede tagurpidi voolama panemise või looduselt andami võtmisega.
Ristiusu loomispärimusele on ette heidetud, et inimese loodu valitsejaks seadmine on teed valmistanud keskkonda reostavale ja loodust kurnavale tarbijalik-röövrüütellikule mõtte- ja eluviisile. Tegelikult ei ole inimene Looja kaastöölisena kutsutud loodut ekspluateerima, vaid seda uuendama ja pühitsema nii nagu kunstnik või helilooja.
EI OLE KAHTLUST, et Viljandis on kujunenud soodus keskkond loovuse arendamiseks ja mitmesuguste loovtegevuste viljelemiseks. Kultuuriakadeemia, teatri, muuseumi, kunstigaleriide, pärimusmuusika keskuse, kirikute, muusikakooli ja teiste loominguliste institutsioonide sünergia tulemusena on Viljandist saanud linn, kus loovuse ja loomeinimeste kontsentratsioon on arvatavasti kõrgem kui teistes Eesti linnades.
Kuid loovus ei piirdu üksnes kaunite kunstide või kultuuriga selle sõna kitsamas tähenduses. Püha Franciscus ei väsinud algul vendi, hiljem aga kõiki inimesi innustamast valmistama oma südames Jumalale eluase. «Eks teie tea, et Jumala tempel te olete ja Jumala Vaim elab teie sees.»
Olla Looja vaimu tempel tähendab olla Looja kõigis eluvaldkondades, teha oma elust katedraal, ikoon, sümfoonia või poeem. See tähendab loovust inimsuhetes, meedias ja poliitikas, laste kasvatamisel ja puude riita ladumisel.
LOOVUSE EELTINGIMUSED on vabadus ja väärikus. Kirikusse on läbi aegade tuldud selleks, et lasta endale teadvustada oma olemuse püstmõõdet, vabaneda mineviku painest ja ebakindlusest tuleviku ees ning olla loojad selles hetkes, mis meile on antud siin ja praegu.
Seetõttu kõlas frantsiskusepäeval ilmutuslikult Tõnis Mägi sõnum: «On jälle aeg selg sirgu lüüa ja heita endalt orjarüü...» Tõepoolest, vabad me justkui oleme, väärikaks peame aga alles saama, et kasvada loomiseks loodud linnaks.