Kommentaar: Araabia maailma diktaatorid ja raha

Allan Espenberg

FOTO: Erakogu

Tuneesia, Egiptus, Liibüa, Omaan, Jeemen, Alžeeria, Bahrein, Jordaania, Süüria — need riigid on veriste rahvarahutuste tõttu olnud käesoleva aasta algusest maailma tähelepanu keskpunktis. Nimekiri pole täielik ja pikeneb kui just mitte iga päevaga, siis iga nädalaga kindlasti.

Juba on koostatud hulk edetabeleid, ennustamaks järgmist riiki või piirkonda, kus võiks lahvatada mässuliikumine. Järjekorda on pandud kõige kauem valitsenud riigipead ning nende hulgas on Araabia maailma vaieldamatu esinumber Liibüa juht Muammar al-Gaddafi. Tema on järjepannu võimul olnud 41 aastat. Maailmas on kõige kauem valitsenud Tai kuningas Bhumibol Adulyadej, kes on võimul püsinud juba üle 64 aasta.  

Üles on loetud ka jälgid ja verised diktaatorid, kes samuti vajavad kukutamist. Nende hulgas on näiteks Valgevene president Aljaksandr Lukašenka, Tadžikistani president Emomali Rahmon ja Põhja-Korea juht Kim Jong Il.

Riigijuhte on püütud järjestada veel rikkuse järgi, kuid see on tekitanud raskusi: nimelt ei ole ükski autoritaarne valitseja oma pangakonto suurust või luksusvillade arvu avalikustanud. Kummatigi pole kahtlust, et suurem osa riigipäid kasutab riigikassat nagu omaenda rahataskut ja üritab ametiaja jooksul kasvatada oma varandust nii palju kui võimalik. Varastada püüavad diktaatorid ja ka tavapresidendid eriti ohtralt just esimestel ametiaastatel, sest kunagi pole teada, kui kauaks nad võimule jäävad. Ent nad ei lõpeta näppamist ka edaspidi, sest siis on neil juba maik suus ja varandust tundub olevat ikka veel liiga vähe.

Ajakirjanduse andmetel peetakse nüüdisaja jõukaimaks valitsejaks Saudi Araabia kuningat Abd Allah ibn Abd al-Aziz as-Saudi: tema varandus arvatakse küündivat üle 40 miljardi USA dollari. Esikümnes ongi peaaegu ainult Araabia maailma valitsejad, ainus erand on 1,1 miljardi USA dollariga kümnendal kohal asuv Kasahstani president Nursultan Nazarbajev.

Koostatud on ka riikide revolutsioonilisuse edetabel. Selle järgi on praegu protestimeeleoludele kõige vastuvõtlikumad Kenya, Kamerun ja Pakistan. Euroopa Liidu riikidest on revolutsioonilisim 37. kohal paiknev Rumeenia. Ka Eesti on sellesse nimekirja sattunud ning asub 85 riigi hulgas 58. kohal.

Igatahes on kõik Araabia maad — eeskätt need, mis on rahvamässudest seni puutumata jäänud või mida need on puudutanud üksnes riivamisi — muutunud oma tegemistes äärmiselt ettevaatlikuks ning paljud riigipead katsuvad rahutusi ja ülestõusulainet meeleheitlikult mitmesuguste vahenditega ära hoida ning oma positsiooni ühel või teisel moel kindlustada. Eeskätt püüavad nad reformida valitsust, kihutades mõne vihatuma mehe sealt minema ja nimetades ministriks liberaalsemaid tegelasi. Paraku olukord sellega ei parane, sest rahvast ei huvita, kes parasjagu võimul on. Mässajate meelest on kõik valitsejad pahad ja ainult enda heaolu eest väljas. Kuid eks võitle ju mässajadki oma hüvede eest.

Sellest on saanud aru ka valitsejad. Eriti loominguliselt käitusid Bahreini väikeriigi võimud: sealne kuningas Hamad bin Isa al-Khalifa lubas annetada igale perekonnale tuhat dinaari (umbes 2650 USA dollarit). Niisuguse meeleheaga püüavad nad ära hoida reformide toetuseks kavandatavaid protestimeeleavaldusi ning leevendada sunniitide ja šiiitide vahelisi erimeelsusi. Raha on pakkunud oma alamatele ka mõne teise riigi valitsejad.

Omaani sultan Qaboos bin Said andis korralduse otsida tuhandetele töötutele tööd. Kuni selle leidmiseni makstakse tööotsijatele ligi 300 euro suurust toetust. Nagu näha, taandub siingi kõik lõpuks rahale. Pole midagi imestada: ajaloos on ikka püütud pingeid leevendada meelehead pakkudes ning raha troonib selles nimekirjas kindlasti esikohal.

Raha oskavad lugeda ka maailma suured ja võimsad riigid, kes on araablaste mässulaine pärast väga mures. On ju nii lääneriigid kui Venemaa-taolised maad investeerinud aastakümnete jooksul mitut moodi paljudesse Araabia maadesse ning nüüd valitseb oht kõigi pingutuste kiuste senistest kontrahtidest või muudest eesõigustest ilma jääda. Seetõttu pole võimatu isegi see, et piirkonna stabiliseerimiseks võidakse alustada sõjalisi operatsioone.

Tagasi üles