Sööme sõnu. Pidu peo otsa

Foto: Üllar Priks

Möödunud nädalavahetusel istus iga tubli eestlane pika laua taga, mõlemas põses kaks verivorsti ja pool kilo praekapsast, ning lõikas kirurgi täpsusega seakamarasse tõmmatud ruudukeste järgi endale parajaid lihaviilakaid. Lauale laotud liudadel ootasid oma järge heeringatükid, mis peidetud hapukoorest ja sibulaviilakatest meisterdatud teki alla. Morsikannu tagant piilus kausike marineeritud seentega ja sosistas pereisale salamisi, et too pitsid täis kallaks. Rosolje häbenes peetpunaseks tõmbununa kärbatanud petersellitutti, mis talle igal pidupäeval pähe istutatakse, ning täidetud munad sümboliseerisid vaikiva monumendina sündimata jäänud tibupoegi. 

Homme on taas aeg laud katta ja otsustada, kas jääda kesköö saabudes presidendi kõnet kuulama või suunduda taevas pragisevaid värvilisi tulukesi imetlema.

Ma ei tea, kuidas on lood teiega, aga möödunudnädalast menüüd, ükskõik, kui hõrk see ka polnud, korrata ei tahaks. Vähemalt mitte tervenisti. Mina asendan kärsslooma sedapuhku tiivulisega.