Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
/nginx/o/2016/12/30/6216527t1hc81f.jpg)
Möödunud nädalavahetusel istus iga tubli eestlane pika laua taga, mõlemas põses kaks verivorsti ja pool kilo praekapsast, ning lõikas kirurgi täpsusega seakamarasse tõmmatud ruudukeste järgi endale parajaid lihaviilakaid. Lauale laotud liudadel ootasid oma järge heeringatükid, mis peidetud hapukoorest ja sibulaviilakatest meisterdatud teki alla. Morsikannu tagant piilus kausike marineeritud seentega ja sosistas pereisale salamisi, et too pitsid täis kallaks. Rosolje häbenes peetpunaseks tõmbununa kärbatanud petersellitutti, mis talle igal pidupäeval pähe istutatakse, ning täidetud munad sümboliseerisid vaikiva monumendina sündimata jäänud tibupoegi.
Homme on taas aeg laud katta ja otsustada, kas jääda kesköö saabudes presidendi kõnet kuulama või suunduda taevas pragisevaid värvilisi tulukesi imetlema.