Pakaselisel talvehommikul tundub mõte suusatada kolme tunni jooksul üle viie järve jää esiotsa üsna ehmatav, aga Emajõe-Suursoos on see võimalik isegi rahuliku tempo puhul.
Suusapäeva saak: viis järve ja kolm jõge
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Retk, millest juttu tuleb, leidis aset ühel külmal veebruaripäeval — siis, kui tugevamad harjutasid Tartu maratoniks ja nõrgemad neile teisel pool akent kaasa elasid.
Meie väikeses seltskonnas oli nii tugevaid kui nõrku, kuid sellest hoolimata ei tahtnud me plaani võetud Emajõe-Suursoo avastusmatka pakase tõttu ära jätta. Nii sõitsimegi päiksetõusu ajal Viljandist Tartu poole. Autotermomeeter näitas 26 miinuskraadi.
Kui jõudsime Peipsi lõunaserval laiuvale suurele looduskaitsealale, olid külmakraadid kahanenud 22-le, kuid õues tikkus pakane ikkagi nina näpistama.
Nõrgematele — nende hulka kuulusin ka mina — ajas see hirmu peale, aga sellest hoolimata libistasime end matkasuuskadel teejuhi järel metsatukast läbi, et jõuda esimese, Leego järve jääle.
Ainulaadne soostik
Meie eesmärk oli seekord üle vaadata viis järve ja kolm jõge. Veekogusid leidub suuruselt neljandas Eesti soostikus mõistagi palju rohkem: seal on ühtekokku seitse väiksemat ja suuremat järve ning lisaks piirab seda idast ja põhjast Peipsi.
Jõgesid ja ojasidki on Emajõe-Suursoos palju: suurematest võib mainida Emajõge ning Ahja ja Kalli jõge.
See omapärane soostik hakkas kujunema pärast jääaega, kui maapind põhja pool kerkis ja Peipsi veed valgusid lõunasse. Praegu on sealne pind Peipsi veetasemest ainult meetri või paar kõrgem. Turbakihi tüsedus ulatub keskmiselt 3,1 ja maksimaalselt 6,1 meetrini.
Emajõe harud ning nendega ühendatud järved moodustavad selles soostikus Eestis ainulaadse deltasüsteemi, kus voolusuund oleneb Peipsi tasemest. Kevadise suurvee ajal võivad madal- ja siirdesooalad muutuda avaraks veekoguks. Siis pääseb uputusest ainult kõrgem Meerapalo raba.
Koorikut mööda Peipsile
Meie ekspeditsiooni ajal polnud uputusest loomulikult veel märkigi. Maad kattev paks lumekiht oli kasvatanud endale tugeva kooriku, mis tegi liikumise kergeks ja päästis esimesed suuskurid väsitavast raja sisse sõitmisest.
Kuigi esimesel pooltunnil kippusid mu näpud pilte tehes külmetama, hakkas pärast pikemat liikumist juba nii soe, et lambanahast kindad tundusid olevat liiast.
Nagu juba mainitud, libisesime kõigepealt üle Leego järve. Meie ees laius valge lagendik, mille ääres märkasime inimasustuse märke: kallastel paistsid kahe talu hooned.
Tõukasime end eemal paistva kaasiku valgete tüvede poole. Seal algas siirdesoo, mille mättad punetavad sügiseti jõhvikatest. Nüüd kattis neid 60—70-sentimeetrine lumekiht ning soost läbi viiv rada oli sile nagu maantee. Seda ääristasid graatsilised sookased, millest mõni oli oksad otsekui meie tuleku auks kenasti lokki keeranud, kuid mõnest oli alles üksnes pehkinud tüvi.
Järgnes tihedama soometsa lõik ja juba jõudsimegi oma teekonna teisele järvele, suure Peipsi Pedaspää lahele. Kaldaservast põhja pool laius horisondini ulatuv lumeväli.
Pedaspää lahe läänepoolne kallas pakkus huvitavamat vaatepilti: see oli ääristatud pikali paisatud tüvedega, justkui oleks piirkonnast suur torm üle käinud.
Hiljem Emajõe-Suursood tutvustavat voldikut lugedes sain teada, et olin hävitustöös alusetult tuuleiile süüdistanud: langenud tüved palistavad järveäärt hoopis seetõttu, et kõrge veeseisu ajal uhuvad Peipsi lained turbakaldasse kinnitunud puud maa küljest lahti.
Põnev jäljeraamat
Me ei jäänud Peipsile kauaks, vaid suundusime mööda Leego oja tagasi lõuna poole, et vaadata üle teisedki järved. Just siis, kui tegime väikese puhkepausi ja otsisime välja termosed, märkasin jääkaanel suuri ümmargusi jälgi. Uurisime, arutasime ja pildistasime ning jõudsime arvamusele, et need võiksid kuuluda hundile. Kui fotod hiljem hundiuurija Marko Kübarsepale saatsin, kinnitas ta meie arvamust.
Ka võsavillem oli eelistanud liikuda mööda külmunud oja ning seepärast kulgesid meie jäljed mõnda aega kõrvuti.
Siis pööras meie rivi mättalise soometsa alla, et turnida järgmise veekogu, Äijärveni. Tegime omakorda pisikese veekogu jääle rahvuslikke motiive meenutavaid suusamustreid, et metsloomad neid uurida saaksid.
Edasi viis matkatee meid üle siirdesoo Kalli järve poole ning sedapuhku märkasin kaskede vahel ka tuttavaid rabamände.
Lumine jäljeraamat pakkus siin uut moodi lugemist. Mütaki! oli teder maandunud rabamänni kõrvale ja seejärel jooksu pistnud. Lindude jäljed tiirutasid puude ja võsaokste ümber, just nagu käinuks neil hangede turjal ringmäng. Tõelise mänguajani oli siiski veel aega.
Tetrede jäljeridu märkasin ka Kalli järve kaldal. Seejärel rühkisime tükk aega valgel jääpinnal: Kalli on ju Emajõe-Suursoo suuremaid järvi. Sellel suusatamine ähvardas juba natuke igavaks muutuda, kui lõpuks märkasime kauguses pruunikat moodustist.
Selgus, et jäässe oli külmunud vana roostetanud laev. Tegin ringi ümber kõhetunud skeleti, vaatasin tema paljaid roideid ja turritavaid polte ning tundsin, et mul on sellest järve-elanikust veidi kahjugi.
Aga suusad viisid meid aina edasi, mööda Kalli ja Soitsejõge Soitsejärvele. Minu kõrval vonkles taas hundirada, mida ei löönud segi isegi jänese karglevad jäljed.
Kui üksiku paju juures auravana viimase hingetõmbepausi tegime, ei tundunudki meile imelik, et põõsas oli ehitud valgete urbadega: õhutemperatuur oli selleks ajaks tõusnud juba «kõrge» 13 miinuskraadini.
Ringiga Leegole tagasi jõudnud, tundsime, et läbitud 15 kilomeetrist selleks korraks piisab. Kolm Emajõe-Suursoo järve olid liiga kaugel, et oleksime saanud need seekord avastatud objektide nimekirja lisada.
KAITSEALA
Emajõe-Suursoo pindala on umbes 204 ruutkilomeetrit.
• Soostikku kuulub seitse järve, millest suurimad on Koosa, Kalli ja Leego, ning 116 mineraalmaasaart.
• Soostikust on 61 protsenti madalsoo, 31 protsenti siirdesoo ja 8 protsenti raba.
Allikas: voldik «Emajõe-Suursoo»