Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/01/528800t1h61cc.jpg)
VIIMAKS on ka riigimeestele selgeks saanud, et Eesti kütuseturult maksude kogumisega on lood väga halvad.
Paraku jõudis see teadmine kohale kolmeaastase hilinemisega: 2010. aasta mootorikütuste käibemaksupettuste tagajärjel jäi Eestil saamata ligi miljard krooni. Sellele eelnenud kahe aasta summade alalaekumistest ei ole keegi avalikult rääkinud. Tõenäoliselt saame kokku veel ühe miljardi — pealegi veel raskel ajal, mil rahakärped olid enamikul elualadel igapäevane nähtus.
Millega siis kurikaelad tegelevad? Maksupettus pannakse peamiselt toime siis, kui kütus aktsiisilaost välja viiakse ning kauba tarbimisse lubajal tekib kohustus deklareerida ja tasuda käibemaks. Tasumist enamasti paraku ei järgne. Maksetähtaja saabudes on firma varatu ja pankrotis.
Nüüd loob ta uue ettevõtte ning seesama skeem kordub ikka ja jälle. Petturfirmade eluiga kütusekäitlejana on keskmiselt 70 päeva. Selle tsükli jooksul jõuavad nad tasumata jätta käibemaksu, mille suurusjärk on 800 000 eurot. Eesti kütuseturult kogutava käibemaksu summa oli mullu hinnanguliselt 2,7 miljardit krooni — järelikult jäi riigil kogu turu mahust saamata 25—35 protsenti. See on karm reaalsus.
OLUKORRA muutmiseks võttis riigikogu hiljuti vastu vedelkütuse seaduse muudatused. Parandused tagavad tõenäoliselt turu korrastumise ning muudavad kirjeldatud maksupettuse võimatuks või vähemasti keeruliseks.
Uue seaduse järgi rakendatakse alates 1. aprillist kaheastmelist tagatiste süsteemi: juba tarbimisse lubatud kütuse müüjatele (tanklad) 100 000 eurot ja neile, kes müüvad kütuse aktsiisilaost tarbimisse (importijad, aktsiisilaopidajad, edasimüüjad) 1 000 000 eurot.
Erandi saavad väiketanklad, mis on silma paistnud korraliku maksekäitumisega ning mille omanike ja juhtide minevik on puhas — nemad võivad maksuameti otsusega tagatisnõudest pääseda.
Kehtestatavate radikaalsete meetmete kiuste jääb õhku mitu küsimust. Miks võttis probleemiga tõsiselt tegelema asumine aega kolm aastat? Kellele selline venitamine peale maksupettuse organiseerijate veel kasulik oli?
Nagu mainitud, hakkab kõnealune seadus kehtima 1. aprillil. Eespool toodud petturfirmade elutsüklist lähtuvalt annab selle mõju end paraku tunda alles aasta teisel poolel. Niisiis jätkuvad maksupettused kütuseturul vähemalt pool aastat, mistõttu tänavu jääb riigil tõenäoliselt saamata veel märkimisväärne summa maksutulu.
Kogu loo iroonia seisneb selles, et isegi kui lokkavale hämarale ärile suudetakse lõpuks piir panna, ei juhtu enamikuga, kes meie kõigi taskust varastasid, mitte midagi.
Põhisahkerdajad liiguvad teistele jahimaadele otsima uusi JOKK-skeeme, mis võimaldavad kiiresti teenida, petukaupa müünud tanklad aga hakkavad korralikuks, nagu poleks midagi juhtunud. Nende rahaline seis on vahepeal mõistagi oluliselt paranenud.
Kirjeldatud petuskeem ei toimiks, kui ei oleks nõudlust: poleks tanklaomanikke, kes pakutavat üliodavat kütust ostavad ja selle siis heausksele tarbijale suure vaheltkasuga maha müüvad. Ka tavatarbija muudetakse nõnda sisuliselt maksupettuses osalejaks.
VIIMASE paari nädala jooksul meedias kajastatu on sellelt loolt saladuseloori veidi kergitanud. On hakanud selguma, kes on kes Eesti kütuseturul. Tegime ajalehe «Äripäev» vahendusel üleskutse avalikustada kõik tarnijad, kellelt 2010. aastal mootorikütust osteti, kuid sellele reageerisid vähesed.
Mida siis suuremal osal varjata on? Näiteks avaldas üks kodumaine kütusefirma oma tarnijad valikuliselt. Miks? Ta põhjendas vaikimist tarnelepingute konfidentsiaalsusklausliga.
Tegelikult on tarnijate nime ärisaladuseks kuulutamine otsitud põhjus. Konfidentsiaalsed on tarnelepingute tingimused, aga neid ei ole ju avaldada palutudki. Poest vorsti ostes peame ju üsna loomulikuks, et tootja, maaletooja ja/või edasimüüja kohta käiv info on kättesaadav. Selle järgi saame otsustada, kas kaup meile sobib või tundub kahtlane ja sunnib valima teise toote.
Ka kütusefirmade tarnijate nimed tuleks edaspidi valdkonna läbipaistvuse ja klientide parema informeerimise huvides kohustuslikus korras ja kontrollitult avalikustada. Endiselt soovime teada, millised tuntud ja tundmatud nimed vaikivate kütusefirmade 2010. aasta tarnijate nimestikus figureerivad.
Isegi kui kogu skeem on algusest peale juriidiliselt korrektne ning maksukroonide ja -eurode omastajaid ei karistata, on tarbijal õigus valida, kas osaleda pettuses või tankida autot ausate müüjate juures.
Kütusemüüjaid, kellele riigi ja selle elanike käekäik korda läheb, ei ole küll just palju järele jäänud, aga neid kindlasti leidub. Kuidas teha vahet ausate ja ebaausate vahel? Ainus kriteerium on paraku firma tegevuse avatus ja läbipaistvus.
Aktsiaselts Neste Eesti alustas veebruari lõpul kampaaniat «Aus kütus». Selle algatusega soovime näidata, et tähtis on tegutseda eetiliselt ja maksta ausalt makse. Kuigi lõhna, värvi ja muude omaduste poolest on aus ning ebaaus kütus ühesugused, teame kõik, et ühiskonnale on vahe suur. Ja meile endile ka. Vanasõnagi ütleb: «Õige hõlma ei hakka keegi.»