Udune ja rõske esmaspäeva hommik. Ilgus ja õud. Lund pole kusagil. Jõulutunnet kah pole. Haigutan, põrnitsen Viljandi politseijaoskonna ooteruumis mööda aknaklaasi nirisevat vihmapiiska ja urisen endamisi. On’s see miski ime, et säärane igikestev hallus inimesed jooma ajab?
Tellijale
Kõik puhuvad. Ühe Viljandi politseioperatsiooni anatoomia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu sisemise jõrina katkestab patrullitalituse juhi Alar Sadama reibas hääl. «Nonii!» äratab ta hüüatus mind tardumusest. Oleme mõni päev varem kokku leppinud, et reporter võetakse kaasa kahele «Kõik puhuvad» operatsioonile. Kus need on, ma veel mõistagi ei tea. Aga kohe saan teada ning ühes sellega näen, kas rõlgust õhkav ilm on mõnd autojuhti väikse napsiga oma silmis sädet süütama sundinud.