Hajameelse visionääri sattumine pealinna skandaalikeerisesse

Foto: Kristi Markov

Tihti eelistavad suuri asju korda saatnud inimesed end varju jätta ja hämarusse taanduda. Küllap on säärane unustatus olnud ka Viljandi interneti isaks tituleeritud 55-aastase Valter Kraavi soov. Nädala eest kerkis see möödunud sajandi lõpus meie linna põhjalikult muutnud mees aga taas rambivalgusesse ja hoopis ootamatul moel.

Kraavi lähikondsed muutuvad kidakeelseks, kui ajakirjanik nende poole pöördub. Ka Kraavi ise keeldub telefoniintervjuust – sõbralikult, aga resoluutselt. «Kirjutage, et ma olen rangelt linnalindude laskmise vastu,» pakub ta vaid naeruselt ja lõpetab siis head soovides kõne. 

Säärase käitumise põhjust tuleb otsida kontekstist: Kraavist on saanud ajalehelugude antikangelane pärast seda, kui ta üle pikkade aastate oma hoolikalt ehitatud rutiinist välja kisti. Mis juhtus?

Juhtus see, et Tallinna TV eksjuht Toomas Lepp peeti kinni. Kahtlustuse järgi oli Kraavi kümne aasta eest asutatud ettevõte KVA Telecom Lepa hämarate tehingute puhtaks pesemise kohaks, kust liikus Lepa osaühingusse Videomeedia üle 200 000 euro, mille Lepp oli kasseerinud linnalt Tallinna TV-le saadete tootmise eest. Selleks kasutas ta aga väidetavalt sama telejaama töötajaid ja vahendeid. Videomeedia raamatupidaja on Valter Kraavi abikaasa Lea.

Kolmapäevane ETV saade «Pealtnägija» tõi päevavalgele Lea Kraavi ja Toomas Lepa skeemid Keskkonnainvesteeringute Keskuselt toetuste saamiseks. Ka selles loos käib jutt rohkem kui 200 000 eurost.  

Paljud Valter Kraavit tundvad inimesed arvavad, et ta ise ei tea nende tehingute sisust tõenäoliselt midagi ja need olid üksnes tema pealinnas toimetava naise pärusmaa. Edasi rääkida tahavad neist aga pehmelt öeldes vähesed. 

«Ükskõik millises teises olukorras oleksin nõus Valterist rääkima,» ütleb üks Kraavi sõpradest, tema endine töötaja. «Ja mul on temast rääkida vaid head. Praegu kasutan võimalust vaikida.» 

Valter Kraavi tegutseb endiselt Viljandis ja peab Tallinna tänaval pisikest bürootehnikakauplust. Aga pisike ei ole tema roll olnud alati. Üleüldse ei ole see hea sõna, millega Kraavi varasemaid tegemisi iseloomustada. 

1983. aastal armeeteenistuse lõpetanud ja tehnikakoolist autoelektriku paberid saanud, soovis Kraavi asuda tööle raadioparandajana. Et kutsekooli diplomist selleks ei piisanud, läbis ta kaheksakümnendate lõpus Vilniuses arvutikursused ja hakkas Viljandis esimesi läänest siia kanti jõudnud raale remontima. 

1991. aastal asutas Kraavi osaühingu Matti Bürootehnika. Säärast nime kannab tema kauplus seniajani.

Kui Kraavi aasta hiljem oma Žiguli maha müüs, et hakata Viljandis kauplema äsja tegevust alustanud Microlinki arvutitega, ei teadnud veel keegi, et siin on alanud digipööre, esimesena Eesti linnadest. 

«Ta oli ja on visionäär,» kirjeldab Kraavi sõber, Viljandi maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Kaupo Kase.

Esialgu polnud uue tehnoloogia kasutajaid küll kusagilt võtta, aga peagi hakati 1995. aastal püstipandud internetiteenust jagama ka teistele firmadele. Ja mitte ainult.

«1998. aastal, kui hakati arendama «Külatee» projekti, et internet maapiirkondadesse viia, tuli äkitselt välja, et Valter oli juba tükk aega tagasi Viljandi haigla katusele püsti ajanud seadme, mille abil tarvitas internetti teisel pool Võrtsjärve asuv limnoloogiajaam,» meenutab Kase. «Maavalitsuses jäi kõigil suu lahti. Küsimusele, kuidas ta seda tegi, vastas Valter silmagi pilgutamata, et ta leidis seadmed ja lihtsalt tegi ära.»

Katsetamisjulgusest tõusis lõpuks tulu. 2005. aastaks oli Kraavi eestvõttel Viljandi tänavate alla pandud kilomeetrite kaupa valguskaablit ning äri oli paisunud sedavõrd suureks, et Norby Telekom ostis loodud andmesidevõrgud Kraavilt välja. Hiljem võttis need üle Elion, nüüdne Telia. 

Võrke ei ehitanud Kraavi üksinda. Tema ümber koondus suur hulk inimesi, suuresti samasugused õhinapõhised tegutsejad nagu ta ise. 

««Korstna kõrvalt keldrisse». See väljend tähistas nende esimese kontori asukohta Vabaduse platsi statistikamaja keldris,» ütleb oma esimese Eestist hangitud arvuti just Kraavi firmast ostnud teenekas disainer Tõnno Habicht muiates.  «Väikeses ruumis oli koos entusiastide kamp, mis toimis mingi seletamatult võimsa energiaga. Kraavi suutis luua kontakti ka nendega, kes ametialaselt olid kahtlemata spetsialistid, aga jäid hätta sotsiaalses suhtluses. Tema käe all läksid nad lahti. Valteri asjaajamise stiil ei pruukinud olla kõige ametlikum, aga ta leidis alati lahenduse. Ja suund, kuhu ta trügima hakkas, oli õige. Aeg, mida Valter toona vaimusilmas ette nägi, on nüüd käes.»

Habichti viidatud formaalsete kaanonitega mitte kokku kõlav asjaajamisviis sobitub pilti, mille loovad Kraavist eri allikatest pärinevad anekdootlikud linnalegendid. Kui palju on neis tõtt ja kui palju legendi, on raske öelda, ent Kraavit veidigi tundvad inimesed jutustavad neid mõnuga naeru mugistades. Ühise nimetajana tuuakse vestlustes alati välja Kraavi pöörane hajameelsus. 

Nii näiteks sõitnud ta kord üheksakümnendatel Leie laenuühistusse väljakutsele: arvuti vajanud remonti. Ta istunud Viljandis autosse ja keeranud nina Tartu poole. Puhja sisse sõitnud, saanud ta aru, et on Leiest mööda kihutanud. Tulnud siis ümber pöörata ja sama teed tagasi veereda. Jõudnud Vana-Võidu teeristi, mõistnud Kraavi, et Leie jääb jälle selja taha. Kolmandalgi katsel jäänud Leie teeotsast sisse keeramata. Jõesuusse jõudnud, ohanud Kraavi: «Seekord vist jääbki Leies käimata.»

Teinekord jälle küpsetanud Kraavi kodus leiba. Hiljem kurtnud sõbrale, et toas on leivalõhn ja küpsetamist ta justkui ka mäletaks, aga kus leib on, ei tule meelde. Hiljem leidnud ta pätsid keldrist puuriida pealt. 

«Raha oli ja on Kraavile viimane asi, mille nimel midagi teha,» rõhutab Kaupo Kase ning lisab naeruselt: «See peegeldub kas või sellest, kuidas ta riides käib. Või siis sellest, kuidas ta vanu asju alles hoiab ja kokku korjab.»

Kord oli Kase näinud, et Kraavi õuel seisab reas neli muruniidukironti. «Valter mõtles, kuidas neist lennuväljale muruniitmissüsteemi ehitada. Veel praegugi juhtub, et keegi tuleb viimases hädas tema juurde mõne katkise asjaga ja kui ta näeb, et inimene on vaene, paneb ta kõik muu kõrvale. Tihti parandab ta siis masina ära, annab selle tagasi ja keeldub töö eest raha võtmast. Ja kui võtabki, siis põeb selle pärast hiljem.»

Kraavit kui Viljandi lennuklubi entusiastlikku asjaajajat on paljud viljandimaalased kuulnud ja näinud suvises õhtutaevas paraplaaniga ringi põristamas. Ja kui lennuklubi endale kolm aastat tagasi väikelennuki muretses, oli sealgi Kraavi käsi tugevalt mängus. 

Jäägitu auto-motofanaatikuna on Kraavi küll kollektsioneerinud vanu veoautosid, küll endalegi arusaamatul moel end äkitselt mootorrattaga Sitsiiliast avastanud: ta lihtsalt olla istunud tsikli selga ja hakanud sõitma...

Enne Tallinna TV skandaaliga avalikkuse pilkude ette maandumist teadsid Kraavi praegusest käekäigust vähesed. Aktiivsest ärist ja suurte rahade liigutamisest taandunud, ei võta ta kusagil sõna ning on enda ümber teadlikult ehitanud eraldatuse müüri. 

 «Ta tahab rahulikult teha omi asju ega viitsi kellegagi kakelda, mistõttu on järeleandlik ja ka avalikkusest taandunud,» mõtiskleb Tõnno Habicht. «Tänapäevases maailmas peetakse järeleandlikkust nõrkuseks. Inimlikust vaatenurgast on see ehk aga hoopis tarkus.»

«Valter usaldab kõike ja kõiki,» ütleb Kaupo Kase. «Ja pole võimatu, et just sellepärast ongi ta sattunud olukorda, kus ta praegu on.»