/nginx/o/2016/12/16/6178893t1h51aa.jpg)
«Neil on nii raske elu.» Just see lause hakkas peas kummitama, kui tuli juttu lastekodulastest. Küllap arvavad paljud seniajani, et lastekodud on mitmekorruselised pikkade koridoridega kolhoosilikud hooned, kus lapsed magavad tubades seitsmekesi. Sealsed tingimused ei ole aga enam need, mis paarkümmend aastat tagasi.
Läinud nädala reede õhtupoolikul kohtusin Viljandimaa sihtasutuse Perekodu asenduskodus nelja seal elava noore ja nende kasvatajatega ning asutuse juhataja Hilka Rabaga.
Ühte Perekodu mitmest peremajast sisse astunud, tekkis tunne, nagu oleksin hoopis mõnes külalismajas: koridor oli nii suur ja nagides rippus nii palju jopesid! Aga igas peremajas elabki kuni kaheksa noort ja peale nende on seal kasvatajad.
Avar. Jah, just see on sõna, mis tuleb seda tänapäevast asenduskodu kirjeldama hakates esimesena pähe.
Kasvataja askeldas köögis. Tema ees oli suur potitäis kooritud kartuleid, mida ta parajasti puhastas. Aga need kartulid ei olnud tema kooritud. Seda olid teinud hoopis peremaja lapsed. Kusjuures seal on kokkulepe, et igaüks koorib endale just nii palju kartuleid, kui ta arvab end ära söövat. See on hea viis ulatada kasvatajale abikäsi ning ühtlasi kujundada oma söömisharjumusi.
«Kas istume köögis või elutoas?» küsis kasvataja Reet Pajumägi ning pärast põgusat pausi pakkus ise, et ilmselt on parem ennast sisse seada elutoas, sest seal on hubasem.
Tõepoolest, elutuba oli mõnus: kõrged laed, maast laeni aknad, põrandal karvane vaip, kaminas praksumas tuli, laual korvitäis komme ja põlevad küünlad...
Televiisor parajasti ei töötanud, sest oli ju oodatud külalist. Aga nagu mulle öeldi, kogunetakse tavaliselt õhtuti elutuppa just selleks, et ühiselt televiisorit vaadata. Lemmiksaated selles majas olevat «Su nägu kõlab tuttavalt» ja «Kättemaksukontor».
Noored, kes olid end mõnusalt diivanile sisse seadnud, nentisid, et televiisori ees kanalivaliku pärast neil enam vaidlusi ei teki, aga muidu tuleb tülitsemist, nääklemist ja solvumist aeg-ajalt ikka ette.
Tüli korral saab aga oma tuppa pugeda. Peale köögi ja elutoa on peremajas seitse magamistuba. Nii et paljudel on täiesti oma tuba ja üle kahe inimese ei maga üheski toas. Igas peremajas on ka kaks WC-d, kaks vannituba, majapidamisruum ja saun.
Asenduskodu noorte argipäev on üsna samasugune nagu teistel nende eakaaslastel, kui välja arvata see, et nende perepea – kasvataja – iga päeva järel vahetub. Ühes peremajas on neli-viis kasvatajat.
«Samas näiteks ei ole tavalises peres enamasti nii, et last ootab koolist või huviringist tulles soe toit, sest sel ajal on vanemad lihtsalt tööl,» märkis juhataja Hilka Raba. Asenduskodu kasvataja teeb selleks ajaks üldjuhul sooja söögi valmis.
Argipäeva hommikuti ärkavad asenduskodu noored tavaliselt poole seitsmest, sest kell 7.15 ootab neid juba buss, mis viib nad kooli. Pärast koolipäeva nad harilikult otsejoones koju ei tule, sest neid ootavad trennid ja huviringid: tantsu- või balletitund, näite- või kunstiring... Koju jõuavad nad nelja-viie paiku, mõnikord ka hiljem.
«Pärast kooli natuke puhkan, söön ja teen oma kodused tööd ära,» rääkis 11-aastane neiu.
Peremajas on selline reegel, et üsna pea pärast koju jõudmist tuleb õppima hakata – siis saab õhtut vabamalt võtta.
Kasvatajad aeg-ajalt ka kontrollivad, kuid üldiselt olevat lapsed kohusetundlikud. «Mõni teeb kodused ülesanded juba koolis ära, kui enne huviringi vaba aega on,» ütles kasvataja Urve Hunt.
Õhtu veedavad noored kas televiisori või arvuti ees, oma toas joonistades, trenni tehes või raamatut lugedes. Kasvatajate sõnul on nad enamasti koolipäevast nii väsinud, et hiljemalt poole üheteistkümnest on nad oma tubades.
«Eks mõni neist ole veel nutitelefonis või loe raamatut, aga päevad on tõesti väsitavad ja nad vajuvad üsna ruttu magama,» rääkis Hunt ning lisas, et kasvatajad tubades kedagi voodisse sundimas ei käi, sest lapsed on suured ja hommikuti saavad kenasti üles.
Ka nädalavahetused on asenduskodu lastel enam-vähem samasugused kui tavaperes elavatel lastel. «Mina magan nädalavahetused lihtsalt maha,» tunnistas 19-aastane noormees, kes nädala sees elab hoopiski kutsekooli ühiselamus.
Ka teised asenduskodu noored armastavad laupäeviti kaua magada ja logeleda. «Siis on tõesti nii, et diivanilt kolitakse tugitooli ja sealt jälle diivanile tagasi,» kirjeldas Hunt.
«Mulle meeldib niisama olla ja kaarte mängida, aga keegi ei viitsi eriti mängida,» tähendas 15-aastane neiu.
Lapsed panevad ka majapidamistöödele käed külge. Nii ei ole neile võõrad näiteks muruniitmine, lumelükkamine ja lehtede riisumine.
«Töömehed küll jälgivad ja pööravad tähelepanu ohutusele, kuid koduümbruse hoiavad noored suuresti ise korras,» ütles Hilka Raba.
«Eks mõnikord pea noortele küll meelde tuletama, mis tegemist vajab, aga see käib asja juurde,» märkis Urve Hunt ning lisas, et väga suure töö teeb ära just kutsekoolis õppiv 19-aastane noormees, kellele lausa meeldib trimmerdada ja aeda hooldada.
Kasvatajate sõnul on enamik lastest nendega olnud juba päris pisikesest peale ja seetõttu harjunud süsteemiga, et kasvatajad iga päev vahelduvad. Nemad ise on seda tööd teinud väga pikka aega ja saavutanud omavahel hea läbisaamine.
Asenduskodus elamise ühe ebameeldivusena tõid kasvatajad välja, et lapsed peavad igalt poolt tšekke võtma, olgu siis toidupoest, burgerit ostes või koolis ekskursiooniraha makstes. «Kõige ebamugavam ongi see ilmselt just koolis, kus nad ei taha väga nende paberitega ringi käia,» nentis Urve Hunt.
Kahjuks on ette tulnud ka seda, et asenduskodus elavatele noortele vaadatakse viltu. «Mõnele on vanast ajast jäänud mällu pilt lastekodudest kui masendavatest kombinaatidest, kus puuduvad lähedus ja soojus. Need, kes on sellise stereotüübi külge jäänud, võivad mõnikord olla oma hinnangutes ülekohtused,» kõneles Hilka Raba.
Mõni aasta tagasi oli ühte neiut koolis ja huviringis asenduskodus elamise pärast narritud. «Eriti tegi seda üks poiss, kelle enda vanaisa oli kunagi lastekodus kasvanud ja ilmselt rääkinud sealsetest tingimustest,» meenutas Hunt.
Kasvatajad lahendasid toona olukorra nii, et kutsusid tüdruku klassikaaslased ja õpetajad asenduskodusse külla, et nood näeksid, kuidas ta tegelikult elab. Pärast seda narrimine kadus.
Viimastel aastatel ei ole peremaja lastega enam noritud. Neil käivad sõbrad ja sõbrannad külas ning on näinud, et nad elavad väga toredas paigas.
Oma muredega pöörduvad asenduskodu lapsed ikka kasvataja poole. Igaühel neist on ka kindel kasvataja, kes tema eest rohkem vastutab ja hoolitseb, et tal kõik vajalik olemas oleks. Millestki puudust asenduskodus elavad lapsed üldjuhul tundma ei pea. «Kui ikka saapad lähevad katki, siis ei oodata oma kasvatajat, vaid käiakse samal päeval poes ära ja soetatakse uued,» tõi juhataja näiteks.
Nagu kasvatajad tõdesid, on neil väga raske tööd ja eraelu lahus hoida. «Meil on niipidi, et eraelu kipub tööd segama,» naljatles Urve Hunt.
Kasvataja Inge Rohtla meenutas, et kui tema asenduskodusse tööle tuli, võttis ta algul sealt tihtipeale mured koju kaasa, kuid vanemad kolleegid andsid nõu. «Nad ütlesid, et tuleb mõelda: lapsel on siin parem.»
Seda, et kasvatajad ei oska tööd ja eraelu lahus hoida, kinnitas ka Perekodu juhataja. «Toon näite. Urve – Urve tütar töötab siin. Inge – Inge tütar töötab siin. Maie – Maie tütar töötab siin,» rääkis ta elutoas istuvatele kasvatajatele viidates.
Nood nentisid, et nende enda lapsed käivad asenduskodus külas ja asenduskodu lapsed omakorda neil külas. «Asenduskodu lastele on meie lastega suhtlemine ikkagi pluss, sest suhtlusringkond laieneb. Nad tahavadki, et oma lapsed kaasa võtaksime,» kõneles kasvataja Maie Kangro.
«Oleme leidnud neile ka mingisuguseid töid, milles nad saavad abiks olla ja sealjuures taskuraha teenida,» lisas Hunt.
Kasvatajad peavad äärmiselt oluliseks, et asenduskodust elluminejatel oleks tunne: koht, kus nad on elanud, on ikkagi nende päris kodu.
See, kui keegi asenduskodu lastest lahkub, on kasvatajatele muidugi emotsionaalselt raske – on ju hulk aastaid koos oldud ja kokku kasvatud. «Ei taha sellele mõeldagi, pisar tuleb silma,» ütles Hunt.
Kasvatajate sõnul on peremajas elavad lapsed juba nii suured, et kuhugi perre nad elama minna ei taha. «Meie lastel on siin täiesti oma punt. Kui nad ongi suvel kuskil ära käinud või laagrites olnud, siis tahavad nad tagasi tulla. Nad on selle seltskonnaga harjunud,» kõneles Kangro.
Ja ehkki vahel tuleb ette kiskumist, hoolivad lapsed üksteisest ning peavad tähtsaks, et kõik kodus oleksid. «Mõnikord loevad päevi, millal üks või teine koju tuleb,» lausus Rohtla.
Muidugi on asenduskodus elamise juures omad miinused, kuid peab tunnistama, et nii mõnigi tavalise pere võsu elab märksa kehvemates oludes. Jah, asenduskodu lastel ei ole oma perekonda, kuid neil on seltskond, kellega nad on aastaid koos olnud ja vaikselt kokku kasvanud. Oma sõnul nad millestki puudust ei tunne. «Aga eks südamepõhjas ole neil kõigil oma ema igatsus ning mõtted «Kes ma olen ja kust ma tulen?»,» lausus Urve Hunt.
«Koolis teavad kõik, et elan lastekodus. Ma ei häbene seda öelda. Alguses, kui nad teada said, norisid küll minuga natuke, kuid kasvatajad käisid koolis ja asi laabus. Ühe minu klassivenna vanaisa oli ka olnud lastekodus ning rääkinud talle, milline elu temal seal oli. Klassivend arvas, et meil on samamoodi, kuid nüüd on olukord hoopis teine. Mina olen ikka tavaline inimene ja see siin on minu kodu.
Nädala taskuraha saame küll ainult neli eurot, kuid siin on mul ka kõik olemas. See summa on pigem lisaraha, mille eest ostan tavaliselt kõneaega.
Mul on siin kodus sõbrannad külas käinud ja selles suhtes piiranguid ei ole. Ega me igal nädalavahetusel kodus ka istu. Näiteks üle-eelmisel nädalal käisime Ülemiste laadal asju müümas ja suvel Rootsi-kruiisil. Oleme mööda Eestit ringi käinud ja suviti rannafestivalidel. Neljandas klassis sain isegi Egiptusesse. Meil oli selline sponsor, kes saatis kaks kasvatajat ja kaks last reisile.
Õpin üheksandas klassis ja pärast põhikooli tahaksin minna kutsekooli aednikuks õppima. Käin tantsustuudios ja vabal ajal meeldib kaarte mängida või muusikat kuulata.»
«Koolis kõik teavad, et ma olen lastekodust. Nad ei ole ammu küsinud ka minult siinse elu kohta. Ainult need, kes esimest korda kuulevad, küsivad, miks ma siin olen. Aga seda ma neile tavaliselt ei räägi. Häbi ma küll ei tunne sellepärast, et siin elan.
Mulle meeldib koolis käia. Lemmikaine on kehaline kasvatus, aga üldiselt meeldivad kõik õppeained. Käin iga päev pärast kooli mõnes huviringis. Reedel on jalgpall, esmaspäeval, kolmapäeval ja neljapäeval suusatrenn, neljapäeval on ka ballett ning teisipäeval kunstiring. Koju jõuan olenevalt päevast kas 15.30 või 17. Siis puhkan, söön, teen kodused ülesanded ära ja tavaliselt olen oma toas: joonistan või loen raamatut. Mulle meeldib väga joonistada.
Murede korral pöördun õpetaja, kasvataja, õe või venna poole. Mul on õde ja kolm vanemat venda. Nädalavahetuseti olen tavaliselt siin kodus ja linnas käin üsna harva. Mõnikord käin õega ema juures ka.
Siinsetega saan läbi nii ja naa. Mõnikord on lihtsalt nii, et keegi tahab jutustada, aga mina tahan just vaikuses olla. Siis tulen lihtsalt oma tuppa. See, et ma lastekodus elan, mind kurvaks ei tee.»
«Ega ma seda, et lastekodus olen, teistele väga ütle. Ma ei taha eriti, et nad teaks. Kui saavad teada, siis saavad, ja kui neil midagi selle kohta öelda on, siis ma ei tee lihtsalt välja. Ma leian, et sellist asja ei ole õige öelda või siis ma lihtsalt ei julge seda teha.
Asenduskodus elan koos vennaga, me mõlemad oleme nädala sees kodust ära.
Enne, kui veel uusi peremajasid ei olnud, elasime poistega mitmekesi ühes toas. Aga siin on privaatsust rohkem. Just seepärast naudin ka kutsekoolis olemist, et seal saan olla rohkem iseseisev. Siinsetega saan muidugi hästi läbi. Nädalavahetustel siia tulles tunnen ikkagi, et tulen koju.
Paar aastat tagasi käisin Viljandi rattaklubis sõitmas ja isegi võistlemas, enne seda veel kergejõustikutrennis. Nädalavahetuseti armastan kaua magada ja mõnikord käin sõpradega väljas.
Tulevikus tahaksin kuhugi farmi või tallu mingi masina peale tööle saada. Järgmise aasta talvel lõpetan põllumajanduskooli. Sealt saan ka auto-, traktori- ja veoautojuhi loa. Praegu olekski üks soov autojuhiluba ära teha, ees ootab teooriaeksam. Kui saaks loa kätte, oleks minu jaoks juba suur asi.»
«Kõik minu sõbrad ja koolikaaslased teavad, et asenduskodus elan. Otseselt narritud mind seepärast ei ole, aga mainitud on küll. Näiteks kui oli jõulupakkide tegemine, ütles üks: «Mina küll ei taha, et lastekodulapsed siin mulle pakke hakkavad tegema.»
Sellised asjad mulle enam eriti haiget ei tee. Mõtlen lihtsalt, et las olla. Mina olen siinsete elutingimustega rahul ja mulle siin meeldib.
Minu tavaline päev on selline, et ärkan 6.40, kell 7.32 läheb mul siit buss ning kooli jõuan 7.45 või 7.50 ja 8.15 hakkavad tunnid. Pärast kooli käin linnas näiteringis. Minu pisike unistus on tulevikus näitlejaks saada.
Pärast põhikooli tahaksin minna kutsekooli kokaks õppima, sest mulle meeldib väga süüa teha. Teen ka siin perekodus süüa või aitan söögitegemisel kasvatajaid. Vabal ajal sõidan rattaga, olen arvutis, teen trenni, suhtlen sõpradega või puhkan niisama.
Kõigi nendega, kellega ühes majas elan, saan hästi läbi. Olen ju harjunud nendega koos olema. Õhtud veedan tavaliselt televiisori ees. Nädalavahetustel olen kas siin kodus või saan sõpradega kokku – kuidas kunagi.
Seda, et mul siin millestki puudust oleks, ma ei tunne.»
/nginx/o/2016/12/16/6178883t1hd229.jpg)
Allikas: sotsiaalministeerium
:format(webp)/nginx/o/2023/08/16/15526209t1h667f.jpg)