Asenduskodu lapse elutingimused ei ole enam ammu need, mis olid vanasti

Merlin Kuld
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vestlesime kasvatajate ja lastega peremaja elutoas. Kaminas praksuv tuli, jõulukaunistused ning laual põlevad küünlad tegid selle ruumi nii hubaseks, et pani mind end tundma kui omas kodus.
Vestlesime kasvatajate ja lastega peremaja elutoas. Kaminas praksuv tuli, jõulukaunistused ning laual põlevad küünlad tegid selle ruumi nii hubaseks, et pani mind end tundma kui omas kodus. Foto: Elmo Riig

​«Neil on nii raske elu.» Just see lause hakkas peas kummitama, kui tuli juttu lastekodulastest. Küllap arvavad paljud seniajani, et lastekodud on mitmekorruselised pikkade koridoridega kolhoosilikud hooned, kus lapsed magavad tubades seitsmekesi. Sealsed tingimused ei ole aga enam need, mis paarkümmend aastat tagasi.

Läinud nädala reede õhtupoolikul kohtusin Viljandimaa sihtasutuse Perekodu asenduskodus nelja seal elava noore ja nende kasvatajatega ning asutuse juhataja Hilka Rabaga.

Ühte Perekodu mitmest peremajast sisse astunud, tekkis tunne, nagu oleksin hoopis mõnes külalismajas: koridor oli nii suur ja nagides rippus nii palju jopesid! Aga igas peremajas elabki kuni kaheksa noort ja peale nende on seal kasvatajad.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles