Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
/nginx/o/2016/12/15/6175265t1hfead.jpg)
Tudengipõlves olid toitumisega ikka üsna lihtsad lood: süüa kas oli või ei olnud. Kui süüa ei olnud, tuli näljamõtteid peletada ja muud tegemist otsida. Üks variant oli pruudi või peigmehega lossikates paterdada ning õhust ja armastusest söönuks saada. Õige pisut kannatas agooniat venitada ka lähimas puhvetis tähelepanu püüda, lootuses, et keegi paar märjukest välja käristab.
Oli neidki, kes piinale alla vandusid ja ühika ühiskülmikus mõne paremal järjel kaasvõitleja moosipurgi sisu paari sentimeetri võrra madalamaks noolisid. Säärane aktiviteet oli aga omamoodi Vene rulett, sest iial ei võinud teada, kas magusa suutäie sisse pole hoopis osavasti lõks ära peidetud, ning ablas õppur pidi võib-olla paar päeva, häbinägu peas, hoopis tibusammudel tualetivahet sahisema.