Trochynskyid naudivad oma koduaknast miljoni dollari vaadet

Ruslan ja Terje Trochynskyi pere on kolm aastat elanud Männimäe ridaelamuboksis. Nende kodu on avar ning tulvil muusikat ja värve. 

Varem oli neil hubane kodu Viljandi vanalinnas, aga pere kasvades hakkas ruumi nappima.

«Käisime tihti oma sõpradel Eve ja Andres Noormetsal Männimäel külas. Kui nende naabruses otsustati ridaelamuboks müüki panna, saime sellest siseinfona teada ja tõttasime kohale. Ütlesime kohe, et ostame ära. Ei küsinud hinda ega midagi,» jutustab ukraina verd muusik Ruslan Trochynskyi.

Kodu esimesel korrusel on suur elutuba ja köök, teisel kolm magamistuba ja vannituba, kolmandal suur pööning ning all kelder ja saun, mis ei ole veel renoveeritud. Ruumi on laialt: igal korrusel 50 ruutmeetrit.

Aken Euroopasse

Trochynskyid võtsid laenu ning tegid esimesel korrusel suuremat sorti remondi: vahetasid välja põranda ja aknad ning lõhkusid elutoa ja köögi vahelise seina sisse suure avause, mida nimetavad nad nüüd muigamisi aknaks Euroopasse. Teist korrust värskendasid nad samuti. Muu hulgas vahetasid nad väikesed aknad suurte vastu ning said tasuks miljoni dollari vaate järvele. Ühtlasi paistavad kätte lumepark ja kettagolfimängijad.

«Mida ometi mõtles arhitekt, kes tervele majale sellised kitsad aknad kavandas ning sedaviisi imelist vaadet kahandas?» küsib Terje Trochynskyi. 

Trochynskyite kodus elab peale mehe, naise, kahe tütre ja poja tihti ka mehe ema. Ja elutoas puuris on papagoi Viktor, kelle kaasa paotunud ukse vahelt sügisel õue pääses ja kaduma jäi.

Maja järvepoolsel küljel on väike aed ning sealsamas lähedal metsatukk, suusa-, jooksu- ja kelgurajad. Septembri lõpuni käisid Ruslan ja Terje Trochynskyi iga päev järves ujumas. Talvel alustavad nad aga hommikuid paljajalu lumel kõndimisega – see annab hea tuju ja hoiab tervena. 

Viljakuse sümbol

«Õues ei ole hekke ega piirdeaedu, lapsed, kassid ja koerad saavad kenasti üheskoos hullata. Kui kevadel on ümber Viljandi järve jooks, seisab Ruslan koos lastega suurel kivil ja tervitab mööduvaid jooksjaid trombooni puhudes,» räägib Terje Trochynskyi. 

Teisel pool maja on linn oma mugavustega: poed, bussipeatus... Lastel ei ole liiga kauge ka kesklinnas koolis käia.

«Oleme oma koduga väga rahul. See oleks nagu oma maja, aga naabrid on kohe kõrval – ukrainlastele on see eriti oluline. Ämm oli hästi tänulik. Algul pelgas ta, et kolime päris metsa,» ütleb Terje Trochynskyi ning jätkab: «Viljandi on inimmõõtmeline linn: ummikuid ei ole ja kõikjale jõuab ka jalgsi. Samas on kõik eluks vajalik olemas. Nii et see on elamiseks ja laste kasvatamiseks suurepärane paik.»

Mees nendib omalt poolt, et linn võiks siiski veidi suurem olla: jaguks rohkem tööd ja melu.

Magamistoa seinal pulmafoto kohal on Ruslan Trochynskyi ema pulmakink, tikitud rätik. Voodi peatsisse on puusepp teinud vana viljakuse sümboli.

«Meile on see küll viljakust toonud,» lausub Terje Trochynskyi naeruselt. 

Hundikujuline kannel

Tütarde toas köidab pilku värvikirev valgusti. «Tütred on nagu harakad: armastavad väga värve,» sõnab ema ning toob garderoobist välja oma ema ja vanaemade seelikuist tütardele tehtud Muhu ja Haljala stiilis seelikud. «Nad kannavad  pidulikel puhkudel Ukraina pluusi ja lillepärga ning Eesti seelikut.» 

Trochynskyite elutoas on mitu pilli. Tütar Ruta mängib viiulit ja Kirke kannelt.

«Hundikujulise kandle tegi Terje kunagi ise. Kui ta rase oli, siis panime pilli talle kõhule ja mängisime seda. Ehk tütar seetõttu ongi nüüd nii innukas kandlemängija,» räägib pereisa.

Kahe korruse vahele jääva trepi toru on Terje Trochynskyi sõnul võõbatud tšakravärvidesse, mis ühtivad ka vikerkaare omadega.

«Varahommikul on maja veel hästi vaikne, aga seitsme paiku hakkavad lapsed trepist üles ja alla jooksma ning ehkki üks ridaelamuboks on veel vahel, kuulvat Noormetsad seda kõike hästi oma elamisse,» kõneleb Terje Trochynskyi ning lisab, et nad käivad perega Noormetsade juures saunas, nood omakorda jõuavad aga tihti nende juurde sööma. «Ruslan armastab ukrainapäraselt suures koguses borši keeta või lambaliha küpsetada.» 

Allkorrusele naasnud, otsib Ruslan Trochynskyi välja Ukraina mägede karjusepilli ja asub seda innukalt puhuma. Ajakirjaniku palvel näitab ta järgmisena, kuidas kasutada laest alla rippuvaid võimlemisrõngaid.

Muusik demonstreerib suurepärast vormi ning naine tähendab, et muidu ju pikki ja tempokaid kontserte ei anna.

«Lapsed on sellel maast madalast keerutanud ja rippunud, tõstnud ennast ja teinud saltosid. Kui poiss läks lasteaeda, olid kasvatajad hämmelduses, kui ta nagu orav kohe ronimisredelit mööda lae alla ronis,» jutustab Terje Trochynskyi.

Soojuse saab pere oma elamisse linna keskküttest. «Keldrikorrusel on ka maja enda keskküttekatel, aga seal peaks pidevalt tuli all olema ja see on meie liikuva eluviisi juures liiga keeruline,» ütleb perenaine.

Muuseas, kodu ette on pere kasvama pannud mõne viinapuuväädi, et oleks natuke nagu Ukrainas.