Mida näitavad vägivallajuhtumid, mille keskmes on vaimselt haige inimene?

Tänavu juunis sõitis psüühiliselt haige mees Viljandis vastu kultuuriakadeemia hoonet ja hakkas seejärel läheduses olevaid autosid lõhkuma. Päev varem oli ta psühhiaatriakliinikust koju lubatud. Pildile on jäädvustatud sõiduki teisaldamine. Foto: Marko Saarm

Mees jälitas 11-aastast poissi ning lõi teda mitu korda haamriga pähe. Vägivaldne mees peksis avalikus kohas naist ning hakkas häirekeskusesse helistavat inimest kirvega taga ajama. Mees pussitas bussis enda ees istuvat inimest.

Need viimase aasta jooksul Eestis aset leidnud intsidendid lõppesid kõige hullemate tagajärgedeta, sest leidus vähemalt üks inimene, kes otsustavalt sekkus. Pärnus haamriga mehe rünnaku ohvriks langenud lapse päästsid rattakiiver, mis tal peas oli, ja oma koduhoovis askeldanud mees, kes kallaletungija kinni võttis. Tallinnas kirvega vehkinud mees pages kohale kutsutud politsei kartuses sündmuskohalt, kuid saadi lõpuks kätte. Rapla kandis Tallinna–Vilniuse bussis ohtliku kaelavigastuse tekitanud mehe surusid maha ja sidusid kinni kaks teist sõitjat.

Vaprust üles näidanud inimesed pälvisid hiljuti kodanikujulguse aumärgi. Ent kirjeldatud juhtumeid ühendab veel üks asjaolu: ründajate vaimne tervis ei olnud korras. Vangla asemel viis nende tee psühhiaatriakliinikumi sundravile.

Kas süsteem toimib?

Aprillis ostis 38-aastane Rene poest ketaslõikuri ja lõikeketta ning lõhkus nendega Viljandis Paalalinna korteris oma kasuisa relvakapi. Enda valdusesse saadud revolvriga tulistas ta korrus kõrgemal asuva naabri korteriukse pihta. Seal viibis naine väikse lapsega. Lugu päädis sellega, et Rene avas tule võõra mehe pihta, kes oli tulnud majja, teadmata, mis seal sünnib. Renest aasta vanem mees suri sündmuskohal.

Tänavu juunis sõitis 34-aastane mees oma uue Subaruga päise päeva ajal vastu Viljandi kultuuriakadeemia seina, tuli seejärel autost välja ning hakkas ümbruses olevate sõidukite kallal märatsema. Kohale saabunud politseinikel tuli endale viga teinud mees jõuga maha suruda.

Nende juhtumite puhul on ühiseks nimetajaks tõik, et mõlema mehe lähedased eesotsas emaga olid proovinud teda enne suurt tähelepanu pälvivat tegu korduvalt Viljandi haigla psühhiaatriakliinikusse pikaajalisele statsionaarsele ravile saada. 34-aastane mees oli viibinud ühe öö tahtest olenematul ravil, kuid lasti järgmisel hommikul lähedaste suureks üllatuseks tulema, sest ravi jätkamiseks ei nähtud alust. Kavalusega näppas poeg ema tagant autovõtmed. Järgnes avarii ja märatsemine ning mees oli päevase vahega psühhiaatriakliinikus tagasi. Sedakorda pikemaks ajaks.

Täpsuse huvides tuleb märkida, et ekspertiis tunnistas Paalalinna tulistaja süüdivaks ning rahvusvahelises liinibussis tegutsenud pussitaja oli lätlane. Ühtlasi on toimetusele teadmata, kas aumärkidega seotud juhtumite puhul olid ründajad varem psühhiaatrite vaateväljas olnud. Ent sellegipoolest annavad sellised näited viimasest aastast põhjuse küsida: kas psühhiaatrilise abi kättesaadavusega on Eestis asjad korras? Kas psüühilise häirega inimesi jäetakse liiga kergel käel vabadusse?

Kui võtta viimase küsimuse vastus Eesti patsientide esindusühingu juhataja Pille Ilvese öeldule tuginedes ühe sõnaga kokku, siis on see ei. Samas tuleb Ilvese hinnangul ette ka neid juhtumeid, kus statsionaarset ravi vajavat inimest õigel ajal sisse ei võeta, kuid neid ei ole arvukalt.

Üle 20 aasta sotsiaal- ja tervishoiuteenuste tarbijate huvisid kaitsnud organisatsiooni juhi nägemust mööda juhtub Eestis pigem vastupidi: psüühikahäirega inimene, kes on küll iseärasustega ja võib teha tüli, kuid ei kujuta ei endale ega teistele ohtu, võetakse tahtest olenematule ravile, ehkki kinnihoidmine mõjub talle rusuvalt. Taasiseseisvumise ajaks oli Pille Ilvese kirjeldust mööda juurdunud praktika, et mis tahes vaimse häirega inimene võidi panna sundi kasutades haiglasse ning ühtegi selgitust andmata teda määramata aja kinni hoida. Praeguseks on olukord Ilvese kinnitusel kõvasti paranenud, kuid päris tasakaalu pole tema hinnangul ikkagi jõutud.

Seadusest lähtudes

Sel teemal asjatundjatega rääkides jõuab jutt ühtelugu psühhiaatrilise abi seaduseni, mis sõnastab tahtevastase ravi rakendamise kolm alust: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; haiglaravita jätmise korral ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Tahtevastase ravi kohaldamiseks peavad kõik need kriteeriumid täidetud olema.

Haigla tohib tahtest olenematut ravi teha 48 tundi. Selle jätkamiseks peab teine arst patsiendi 24 tunni jooksul üle vaatama ja otsustama, kas valvearsti otsus oli õigustatud. Kui otsus on heakskiitev, läheb Eesti seaduste kohaselt asi edasi kohtusse, kus kohtunik langetab otsuse, kas esitatud argumentidest inimese ravil hoidmiseks piisab.

Niisugust korda peavad asjaosalised, sealhulgas õiguskantsleri kantselei, isikuõiguste tagamise seisukohast paslikuks. Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku ülemarst Andrus Tikerpe on öelnud, et tema meelest on Eesti süsteem isegi üks maailma paremaid ning üldjuhul see toimib, kuid alati on erandeid.

Kahe Viljandis aset leidnud loo puhul asus kliinik seisukohale, et arstid käitusid korrektselt. Tulistamisjuhtumi menetlemist uuris terviseamet ning see oli arutusel ka tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjonis, kes kliiniku tegevuses eksimusi ei tuvastanud.

«Lähtume oma töös psühhiaatrilise abi seadusest, sel teemal muudatusi tehtud ei ole. Küll aga paigaldasime vastuvõttu videovalve, mis võimaldab meil olukordi paremini fikseerida,» vastas Andrus Tikerpe eile küsimusele, kas juhtumite mõjul on raviasutuses midagi muutunud.

Arenguruumi on

Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Ingrid Ots-Vaik tõi välja statistikat ja teaduslikke allikaid, ilmestamaks, et psüühikahäiretega inimestest saavad harva kurjategijad. Näiteks mullu panid süüdivad inimesed Eestis vägivallakuritegusid toime jämedalt öeldes üle tuhande korra rohkem kui süüdimatud.

«Psüühikahäirega isik ei ole automaatselt ohtlik ning ohtlik isik ei põe automaatselt psüühikahäiret. Enamik inimesi, kes on ohtlikud, ei põe psüühikahäireid,» resümeeris Ots-Vaik.

Psühhiaatrilist sundravi kohaldati süüdimatus seisundis kuriteo toime pannud inimeste suhtes mullu 61 korral. See arv on aastate jooksul stabiilselt 60 ja 70 vahel püsinud.

Kogu eelnev ei tähenda siiski, et asjaosalised ei näe psühhiaatrilise ravi kättesaadavuses kitsaskohti. Kui Andrus Tikerpe hinnangul on kõige suurem mure spetsialistide, eriti psühhiaatrite nappus, siis Pille Ilves sooviks näha, et lisaks ravivõimalustele arendataks haiglaväliseid kogukonnateenuseid. Ilvese sõnul ei ole puudu mitte tabletiravist, vaid muudest tugiteenustest, mis aitaksid inimesel paremini toime tulla ja elukvaliteeti parandada. Ainult tablettide neelamine annab Ilvese sõnul psüühikahäirete korral harva püsivaid tulemusi.

Ent kui valdkonnaga ameti poolest seotud asjatundjad võivad olla üksmeelel, et tervikuna psühhiaatrilise ravi süsteem toimib ning inimeste kergekäelisemalt tahtest olenematule ravile paigutamine tähendaks vähikäiku, siis need, kes psüühiliselt haige inimesega isiklikult kokku puutuvad, hindavad ja tajuvad olukorda sageli teistmoodi. Näiteks eespool kirjeldatud teod toime pannud Viljandi meeste emad on kinnitanud, et nad jäid oma poja ravile saamisega vaatamata pingutustele selgelt hätta.