Haldusreform on elukauge

HALDUSREFORMI sildi all on seni tegeldud peamiselt territoriaalse reformiga. Haldusreform eeldab lahendusi omavalitsuste tulubaasile ning selget arusaama sellest, millised ülesanded on riiklikud ja millised omavalitsuslikud. Vanal valitsusel jäi sellele vastus andmata ja uus pole seda teha jõudnud.

Esimene uue valitsuse minister, kellega Vabaerakond kohtuda soovis, oli riigihalduse minister Mihhail Korb. Ta palus kohtumise jätta uude aastasse, et end teemaga paremini kurssi viia. Vahepeal jõuab kukkuda ühinemislepingute sõlmimise tähtaeg.

Minu meelest on seni parima territoriaalse tähistamise töö ära teinud hoopis Eesti Rahva Muuseum. 2009. aastal alustati ajalooliste kirikukihelkondade piiride mahamärkimist maanteedel. Küllap võinuks need Eesti-sisese kultuurilise jaotuse põlistähised anda mõtteerksust ka erinevatele regionaalministritele, aga ei.

Mõistan, et täiel määral pole võimalik kihelkonnapiire haldusreformi aluseks võtta, kuid praegu on neist kaarega mööda mindud. Viimane, kes sel suunal katsetas, oli siseminister Tarmo Loodus enam kui 15 aastat tagasi.

Praegune fikseerumine formaalsetesse kriteeriumidesse, nagu 5000 elaniku piir, rahaga meelitamine ja sundliitmisega hirmutamine on küll kõike muud kui mõtestatud reform. Kultuuriliste ja geograafiliste tõsiasjade pisendamine näitab reformi elluviijate elukaugust.

SAMAST KÕNELEB üpris suur nimesegadus. Saaremaa liitmine üheks omavalitsuseks on mõistetav mõte, kuid maakonna eri paigus asuvate Liiva külade, Rannakülade ja teiste ühe nimega külade ümbernimetamine on enam kui jabur. Samuti kõlavad jaburalt sellised uued nimed nagu Lääneranna või Põhjaranniku. Need ei ole siiski kolhoosid, millele võis kas või Tuuline Rand nimeks panna.

Probleemiks on ka ajaloolise nime sirutumine geograafiliselt võõrasse paika. Haanjamaa vald hakkab ulatuma kaugele üle Haanja kõrgustiku ala, kukkudes edelaservas Hargla nõkku. Täiesti absurdne on ajaloolise Lüganuse valla katmine Kiviõliga. Harjumaal jääb mulje, nagu oleks Sauele tross taha pandud, et vedada ta maanteid pidi Risti ja Märjamaani.

Võimatu on mõista, kuidas saab Nissi kirikukihelkond hakata kandma ajalooliselt märksa väiksema mastaabiga Saue nime. Kurioosum on seejuures, et Saue küla «unustatakse» hoopis Saku valda.

Senist kohaidentiteeti aitaks hoida osavaldade või eraldi valimisringkondade moodustamine. Seda enamasti välditakse. Ei mõisteta lihtsat tõde, et suure hulga mandaatide jagamine ühes suures ringkonnas kinnistab liidrikesksust ning marginaliseerib väiksemaid kohti ja kogukondi. Umbes 20-liikmeline volikogu tuleks valida kahes või isegi kolmes eraldi ringkonnas. Suured ringkonnad annavad eelise telenägudele, peibutuspartidele ja kahte tooli noolivatele riigikogu likmetele.

VARASEMATELE reformikatsetele pandi omal ajal pidurit. Reformierakond pidurdas Tarmo Looduse ja IRL Vallo Reimaa kava. Kas nemad suutnuksid selliseid absurdiarenguid ära hoida?

Seda on raske tagantjärele tarkusena öelda, kuid mulle paistab, et kõnealust reformi on kõige enam kahjustanud tema doktrinäärne käekiri. Sestap võib juhtuda, et uue valitsuse ajal pudenevad mõnedki seni kindlana tundunud ühinemispiirkonnad koost, sest ühtäkki tuntakse vabaduse maitset.

Parempoolsed erakonnad on seda reformi vedanud üpris vasakvoluntaristlikul moel. Kui Looduse ja Reimaa reformikava võis veel pidada terviklikuks ja mõtestatuks, siis praegu ähvardab välja tulla lihtsalt üks suuremat sorti segadus.