Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
/nginx/o/2016/12/09/6159465t1hf49d.jpg)
Olen varemgi kurtnud ega väsi kordamast, et ette hoiatamata sissesadavad kostilised minule ei meeldi. Ühelegi normaalsele inimesele ei meeldi. «Tahtsime üllatust teha,» öeldakse. No mis mõttes?! Minu vaimusilmas on üllatus ikka midagi positiivset. Nagu see, kui avastate pangakontot uurides, et tegelikult see polegi enne ees ootavat palgapäeva sügavale miinusesse vajunud. Või kui autojuht võtab enne poriloigust läbisõitmist hoo nii maha, et te saate ainult natuke märjaks.
Õige üllatus teeb ikka rõõmu. Või paneb vähemalt muigama. Mida rõõmsat on aga hetkes, kui sisse sajab joviaalne seltskond ning leiab eest koristamata toa ja hommikumantlis peremehe, kes pole jõudnud veel habetki ninast välja sikutada? Kõigil on mõnda aega lihtsalt üle keskmise ebamugav, aeg seisab ja piinlikus vaikuses võib kuulda kardinate kõdunemise häält. Kena üllatus tõesti.