Sööme sõnu. Ootamatud külalised

kohasteik Foto: Üllar Priks / Sakala

Olen varemgi kurtnud ega väsi kordamast, et ette hoiatamata sissesadavad kostilised minule ei meeldi. Ühelegi normaalsele inimesele ei meeldi. «Tahtsime üllatust teha,» öeldakse. No mis mõttes?! Minu vaimusilmas on üllatus ikka midagi positiivset. Nagu see, kui avastate pangakontot uurides, et tegelikult see polegi enne ees ootavat palgapäeva sügavale miinusesse vajunud. Või kui autojuht võtab enne poriloigust läbisõitmist hoo nii maha, et te saate ainult natuke märjaks.

Õige üllatus teeb ikka rõõmu. Või paneb vähemalt muigama. Mida rõõmsat on aga hetkes, kui sisse sajab joviaalne seltskond ning leiab eest koristamata toa ja hommikumantlis peremehe, kes pole jõudnud veel habetki ninast välja sikutada? Kõigil on mõnda aega lihtsalt üle keskmise ebamugav, aeg seisab ja piinlikus vaikuses võib kuulda kardinate kõdunemise häält. Kena üllatus tõesti.

Aga et te mind päris valesti ei mõistaks, siis mainin, et eespool kirjeldatu on kõige mustem stsenaarium. Tegelikult pole ma üldse tõre inimene ja sõbrad on minu juurde alati oodatud. Tõmmake vaid tunnike varem traati ja mingit tüli ei tule. See on piisav ajavaru, et kõik ettevalmistused tehtud saaksid. Targalt talitades leiate tusase koopamehe asemel eest rõõmsameelse kokkaja, kellele ootamatutest külalistest on imekombel saanud oodatud külalised ning kelle köögilaua ümber jätkub juttu tunduvalt kauem kui viieks minutiks.