Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/12/07/6154257t1h45bf.jpg)
Meie hinnangul ei ole maksuameti ja notari protseduuride ega ka seaduste täiendamine ja muutmine vajalik, sest aruandlusele on suured nõudmised, samuti on pidev notarite kontroll. Lisaks kontrollivad ettevõtte tegevuse tõelevastavust justiitsministeeriumile alluva kinnistusosakonna kohtunikuabid. Jokk-skeemid eeldavad hoolimatu ametniku tööd või vähese kontrolliga protseduuri ärakasutamist. Pole mõeldav, et riiklikes ametiasutustes ja kõigis notaribüroodes pidevalt skeemitamisele kaasa aidataks.
Nõustun, et praegune seadus on mitmes mõttes impotentne ning leidub ka sellest kõrvalehiilijaid. Meie hinnangul pole aga võimalik seadust muuta niimoodi, et kellelegi liiga ei tehtaks. Toome näiteks väiketootja, kellel on kaks lehma ja kes toodab paarkümmend silopalli aastas. Oletame, et ta tahab omandada lähikonnas müüki tulnud 11-hektarist heinamaad. Kui tehinguks vajaliku tootmistegevuse tõendi väljastamine sõltuks tema tootmise rahalisest mahust, jääks ta konkurentsist välja. Sellega võetakse väiketootjalt võimalus enampakkumisel osaleda ja oma tegevust laiendada.
Kui seaduse muutmisest rääkida, ongi küsimus, kes otsustab, millises mahus tootmine on piisav. Kui riik loob seadusemuudatuse või uue seadusega olukorra, mis monopoliseerib suurtootjate tegevust, lõpetaks ebaõigluse üle kurtmise üks huvirühm ning seda jätkaks sealtsamast teine.
Põllumeeste pettumuse tingib tavapärane konkurents. Kui maade tagastamise ajal anti põllumeestele maid tasuta harimiseks ja oldi selle eest veel tänulikud pealegi, siis nii-öelda vorstilatiga ei ole kaks kümnendit hiljem maade rentimise juures midagi peale hakata. Kui uueks omanikuks saab ettevõte, kes hakkab küsima turuväärilist renti, tekitab see rentnikes, kes pole seda maksma harjunud, mõistetavalt pahameelt.
Keskmine tänapäevane maaomanik on hästi informeeritud, pääseb interneti abil infole kiirelt ligi ning küsib enne müüki vähemalt kaks-kolm konkureerivat pakkumist. Olukord, kus peale rentniku tunneb maa vastu huvi ka teisi ettevõtteid, on maaomanikule selgelt kasulik.
Lisaks olen kindel, et meie tegevusest kasu lõikavaid põllumajandustootjaid on palju rohkem kui rahulolematuid. Põllu- ja metsamaaga kinnistuid oleme sageli ostnud plaanimaterjali alusel põllumajandustootjaga kahasse, seades kummalegi poolele kasutuskorra. Nii võidavad kõik: kinnistuosa ostja on selle majandaja ega pea kinnistu lahkumõõtmise protsessiga ise tegelema. Põllumajandustootja ei pea maa soetamiseks mõeldud kapitali metsamaa alla paigutama, vaid saab seda kasutada eesmärgipäraselt.
Rentnikud, kes on meie maadel soovinud maaharimist jätkata, on saanud seda teha. Samuti oleme tootjatele pakkunud abi haritavate maade ostmiseks, kui neil on finantseerimisprobleemid, nad ei saa pangast laenu ja nii edasi. Sellisel puhul oleme kinnistud ostnud ja leppinud tootjatega kokku, et müüme need neile edasi, kui nende majanduslik olukord on paranenud.
Firma põllumajandustegevust ei soostunud Lellep kommenteerima, viidates ärilisele kahjule, mida selliste detailide laiema avalikkuse ja konkurentide ette toomine põhjustab.