Ene Saar: Kes lõi lulli, kes mitte

Ene Saar Foto: Elmo Riig / Sakala

SOOVI ARVAMUST avaldada tekitasid minus 1. oktoobri Eesti Televisiooni saade «Foorum» ja Rein Siku «Eesti Päevalehes» ilmunud artikkel «Vallad jäävad liitmata, reform aastateks manduma». Ma ei saa kuidagi nõustuda mitme neis esitatud väitega.

Maalt ja väikelinnadest minema jooksmine ei tulene asjaolust, et omavalitsused on väikesed — ka Viljandis rahvaarv üha väheneb, ehkki tegu on Eesti mõistes pigem suure linnaga. Probleem peitub hoopis selles, et meil puudub regionaalpoliitika inimeste ja äritegevuse maale toomiseks ja seal hoidmiseks.

Pole ka järjepidevat sotsiaalpoliitikat ja kindlustunnet. Olgem ausad, ega sünnitamine ole seotud niivõrd vaesuse ja rikkuse kui noorte mõtteviisi ja kindlustundega.

Tendentsid on üldised. Ka enamik riigiasutusi on tsentraliseeritud ja mitte Viljandisse, Pärnusse või Kolga-Jaani, vaid ikka pealinna. Muide, riigist tervikuna minnakse samuti ära: küll Soome, küll Iirimaale, küll USA-sse.

PALJU RÄÄGITAKSE sellest, et omavalitsused ei suuda tagada kvaliteetseid avalikke teenuseid. Seegi ei sõltu valla või linna suurusest — ka mitmel rahvarohkel linnal on planeeringud puudu. Hakkama ei saada hoopis seepärast, et ühiskond pole üldiselt teadlik, milliseid teenuseid peab pakkuma omavalitsus, milliseid keskvalitsus ja milliseid erafirmad.

Tasub tähele panna, et enamiku otsuseid, mis on maakondadest teenuseid ära viinud (näiteks pensionide kättekandmise, postiteenuse, kaubanduse ja ühistranspordi), on langetanud ikkagi keskvalitsus või erasektor.

ÖELDAKSE, ET maaomavalitsused on mõttetud, sest nad on liiga väikesed ja vaesed. See tähendab avameelselt kuulutamist, et maainimesed on mõttetud, sest nad ei ela pealinnas. Vaesed ei ole omavalitsused aga mitte laiskuse tõttu, vaid sellepärast, et riik ei anna neile küllalt raha.

Ütleme otse välja: keskvalitsus on ennast rahvale vastandanud. Vahemeheks on ta seadnud omavalitsused, keda on võimalik seetõttu süüdistada kümnes surmapatus.

Samas on just väikesed omavalitsused need, kes püstitavad maale spordi-, kultuuri- ja sotsiaalrajatisi, remondivad koole, mille amortisatsioonikuludest riik kuuldagi ei taha, kaasrahastavad õpetajate palkasid, mida tegelikult on lubanud maksta riik (sama kehtib koolilõunate kohta), maksavad lasteaiaõpetajate ja kultuuritöötajate palka, ehitavad riigiga kahasse riigiteid, et üldse maal autoga sõita saaks, arendavad turismi, hoiavad korras ja arendavad riiklikke loodusobjekte, toetavad eraettevõtlust ning teevad paljut muudki.

Valdadele heidetakse ette ka seda, et nad ei täida seadusi ega kaitse vähekindlustatute huve. Näidetena on toodud vallavanemate vaikimine postkontorite sulgemise ja pensionide kojukande tasustamise asjus. See on aga absurdne jutt, kui samal ajal jääb riigis majandusraskustest olenemata vanemapalga ülempiiriks 39 000 krooni, ent lõpetatakse 450-kroonise ranitsatoetuse maksmine.

EHK NÄHAKSE valdades, et oma seisukohtade avaldamine on sotsiaalset ebavõrdsust süvendavas riigis mõttetu? Kas ikka peaksid just vallad olema need, kes võitlusesse tormavad? Kui jah, siis kas riigi vastu? On ju rahvas valinud parlamendi, kelle ülesanne on töötada riigi mõistuspärase eksisteerimise heaks.

Ajakirjanduses kujutatakse valdade juhte populistlikult kui haldusterritoriaalse reformi vastaseid, kes hoiavad kinni oma soojast ametikohast. See väide on üldjuhul vale. Üks riigikokku pääsenud endine vallavanem on otse tunnistanud, et parlamendis on tema töömaht tunduvalt vähenenud ja sissetulek mitmekordistunud.

Samuti on üle paisutatud hirm võimu ümberjagunemise pärast. Väikestes valdades mängitakse parteipoliitilisi mänge vähe, üldjuhul lepitakse ikkagi kokku esmavajalikes küsimustes kohalike elanike huvisid silmas pidades.

15 AASTAT ON omavalitsustes tegeldud kohaliku elu arendamisega rohujuure tasandil ja see on olnud mõistlik. Ära on suudetud teha väga palju. Kui Viljandimaa oleks algusest peale olnud üks omavalitsus, oleks valdav osa ressurssidest kulunud suuremate keskuste arendamisele.

Kui diskuteerida selle üle, kas Paistu vallal oli mõtet ehitada spordisaal nii Holstre kui Paistu põhikooli juurde, mida kritiseeris maavanem Kalle Küttis 23. septembri «Sakalas», siis mina olen kindel, et see oli õige samm. Meie asi on mõelda, kuidas hoida maal elu ja noori ning kuidas ennetada hilisemaid kulutusi tervisele ja kuritegevusega võitlemisele. Selleks on vaja tegelusvõimalused ja sportimistingimused inimestele lähedale tuua.

Pigem küsin ma, kas Eestil oli tingimata tarvis ehitada 600 miljoni krooni eest Kumut, mis nüüd sipleb haldamisprobleemide küüsis. Ehk oleks ka kokkuhoidlikumalt hakkama saanud? Ja kas meil on tarvis 100 miljoni kroonist võidusammast just praegu?

Eesti areng ei tohiks piirduda ainult Tallinna ja Harjumaaga.

ET EESTIS pole regionaalne areng prioriteetne olnud ning me ei ole saanud Euroopa mõistes uhkustada ka oma sotsiaalpoliitikaga, on palju sõltunud just valdadest. Just omavalitsused on pingutanud selle nimel, et inimestel oleksid kõikjal koolid, sotsiaalsüsteem ja infrastruktuur. Samuti ei saa öelda, et väikesed vallad oleksid euroraha taotlemisel saamatud olnud.

Selleks et inimesel oleks kindlustunne, ei pea vallavalitsuse uks tõepoolest tema kodust jalutuskäigu kaugusele jääma. Küll aga peavad kõikjal olema teenused kättesaadavad ja inimesed hästi informeeritud.

On tõsi, et väikestes omavalitsustes napib kõigi teenuste tagamiseks kompetentset tööjõudu. Praeguste kasinate eelarvete juures on paraku nii, et võimalikult palju raha püütakse suunata arendustegevusse ega leita võimalust ametnikkonda professionaalsemaks muuta.

LÕPETUSEKS kutsun volikogusid ja elanikke üles tegema koostööd haldusterritoriaalse reformi elluviimise nimel, sest selleks on kätte jõudnud õige aeg. Tähtis on jälgida, et avalikku raha kasutataks efektiivselt, nii, et elanikud tajuksid arengut ja neil oleks turvatunne. Inimestele tuleb reformiga kaasnevad plussid ja miinused lahti seletada, et nad saaksid objektiivselt kaasa rääkida.

Kordan: väide, justkui lööksid omavalitsused lulli ja loodaksid, käsi pikalt ees, riigi toetusele, on populistlik. Omavalitsused on täitnud riigi neile pandud ülesandeid ja lisaks veel neid, millega riigi institutsioonid piisavalt ei tegele. Samas on selge, et 11,9 protsendist kogutavast maksutulust, mis laekub otse omavalitsusele, ei jätku maal ülesannete kvaliteetseks täitmiseks, sest elanikke on vähe, vahemaad suured ja maksulaekumine tagasihoidlik.

Kui me analüüsiksime riigi juhtimiseks olemasolevate inimressursside ja kulude seost, oleks norimiseks küllaga põhjust. Aga kas see peaks olema eesmärk omaette? Tegelikult pole tähtis see, kes kellele ära teeb, vaid see, kuidas meil on otstarbekas edasi toimetada.