/nginx/o/2020/11/17/13481073t1h24a6.jpg)
ANTIBIOOTIKUMIDE kasutamisest ja sellega kaasnevast antibiootikumiresistentsusest räägitakse eelkõige seoses inimeste ravimisega. Probleemistik on aga märksa laiem, sest antibiootikumide suhtes resistentsed bakterid võivad inimorganismi jõuda ka loomakasvatusest ja keskkonnast.
Antibiootikumiresistentsus on oht inimeste tervisele
ANTIBIOOTIKUMIDE kasutamisest ja sellega kaasnevast antibiootikumiresistentsusest räägitakse eelkõige seoses inimeste ravimisega. Probleemistik on aga märksa laiem, sest antibiootikumide suhtes resistentsed bakterid võivad inimorganismi jõuda ka loomakasvatusest ja keskkonnast.
Antibiootikumid on üks tänapäeva meditsiini võimsamaid tööriistu. Kui need enam ei toimi, on paljud nakkushaigused väga raskete tagajärgedega. See ongi põhjus, miks peame pingutama, et see ravimirühm meil ka edaspidi kasutada oleks.
Antibiootikumid pidurdavad bakterite kasvu meie kehas. Samas võivad bakterid muutuda nii, et antibiootikumid neile enam ei toimi. Seejuures mida rohkem me antibiootikume kasutame, seda kiiremini see tekib.
VALDAV ENAMIK antibiootikume töötati välja aastatel 1930–1960. Juba varsti pärast antibiootikumide kasutuselevõttu täheldati ka resistentsust.
Esialgu probleemi ei tekkinud, sest resistentse nakkuse puhul oli raviks ka hulk muid võimalusi. Esimene suurem probleem kerkis teravalt esile 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul, mil avastati levinud bakteri Staphylococcus aureuse resistentsus talle seni mõjunud antibiootikumi suhtes.
Staphylococcus aureus on haigustekitaja, kelle võime pärast raskemat operatsiooni saada oma kehasse haiglast. Raviks kasutatav antibiootikum on sellisel juhul tavaliselt metitsilliin. Paraku tõusis resistentsus selle antibiootikumi suhtes väga kõrgele tasemele. Näiteks täheldati hulgast USA haiglatest, et lausa 40–50 protsenti haigusjuhtudest ei allu määratud ravile.
Metitsilliiniresistentse Staphylococcus aureuse vastu jäi arsenali veel ainult üks antibiootikum – vankomütsiin. Paraku oli tõusuteel resistentsus ka selle suhtes. Oli oht, et tekivad bakterid, kes ei allu enam ühelegi antibiootikumile, mistõttu võiksid suuremad operatsioonid viia tihti ravimatu haiguse ja surmani.
Õnneks sellist multiresistentset haigustekitajat ei tekkinud. Praeguseks on resistentsete Staphylococcus aureuse nakkuste hulk vähenenud ning välja on töötatud uued antibiootikumid, mis on selle haigustekitaja vastu kasutatavad.
Paraku on teisi bakteriliike, kelle puhul resistentsuse kõrge tase muret valmistab. Näiteks meie sooles elav tavaline ja enamasti täiesti kahjutu soolekepike võib teatud juhul ka raskeid haigusi põhjustada. Resistentsuse tase on tõusuteel ja paraku ei ole lähiajal oodata uusi ravimeid, mis selle bakteriliigi vastu efektiivsed oleksid.
Üldiselt seostuvad antibiootikumid meie meeles haigete inimeste ravimisega. Vähem teatakse, et üle poole maailmas toodetud antibiootikumide kogusest kasutatakse loomakasvatuses. Ja seal, kus antibiootikume kasutatakse, tekib ka resistentsus.
Paraku levib loomakasvatuses tekkinud resistentsus edasi inimestele. Võimalikke levikuteid on mitu. Näiteks võivad resistentsed bakterid kanduda loomadelt üle farmitöötajatele.
Kui loom on nakatunud resistentsete bakteritega, võib neid leida ka toodangust. Et lihatooteid tarbitakse üldjuhul kuumtöödeldult, hoitakse sellega ära resistentsuse levik nende kaudu.
Levikuteid on ka väljaspool meditsiini. Näiteks ei lagune paljud ravimid meie kehas, vaid väljuvad neerude kaudu ja satuvad reoveesüsteemi. Nii satuvad sinna ka meie sooles elavad bakterid. Seepärast vajame ravimijääkide ja resistentsete bakterite seiret nii keskkonnas kui näiteks reoveepuhastites.
Maailmas üha kasvava antibiootikumiresistentsuse ohu tõttu pühendatakse igal aastal üks nädal sellele probleemile tähelepanu juhtimiseks. Seega on kohane küsida: kas midagi on viimase aasta jooksul muutunud?
Tõepoolest, on tehtud oluline hoiatav avastus. Paljude haiguste ravimiseks kasutatakse nii-öelda viimase võimalusena antibiootikumi kolistiin. Seni arvati, et resistentsus sellele antibiootikumile tekib aeglaselt. 2015. aasta novembris avaldati aga artikkel, milles kirjeldatakse kolistiini resistentsusgeeni, mis võib väga efektiivselt ühelt bakterilt teisele liikuda.
See tähelepanek tehti Lõuna-Hiinas, kus üldine resistentsuse tase erinevatele antibiootikumidele on juba päris kõrge. Kolistiiniresistentsus kätkeb seal suurt ohtu. Seejuures näitasid uuringud, et resistentsuse tekke puhul on oluline roll just loomakasvatusel. Loomadelt ja loomakasvatusest võetud proovidest sisaldas kolistiini resistentsusgeeni 20 protsenti, inimeselt võetud proovidest aga alla protsendi. Seega näeme suure tõenäosusega loomakasvatuses tekkinud resistentsuse liikumist inimesele.
Pärast esialgset kirjeldamist on leitud kolistiini resistentsusgeeni eri riikidest üle maailma, ka Eestist. Inimesed ja kaubad liiguvad tõepoolest üle maailma ning nendega koos ka bakterid, sealhulgas resistentsed.
Et eespool kirjeldatu on maailmas üha kasvav mure, peame pingutama ka Eestis. Ühelt poolt selleks, et hoida antibiootikumide kasutamise madalat taset. Teisalt peame olema valmis selleks, et resistentsed organismid tungivad meile sisse muust maailmast. Antibiootikumide tõhususe ja toime säilitamises on tähtis roll igal inimesel.
(Kirjutis pärineb maaeluministeeriumi ajaveebist.)