Paar nädalat tagasi viskas Männimäe kortermaja trepikojas jõmpsikas eakat majaelanikku mütsiga. See oli viimane piisk vanaproua kannatuste karikas ning mütsi ta enam poisile tagasi ei andnud.
Üks tõrvatilk võib rikkuda paljude rahu
25. veebruar 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Saad selle tagasi siis, kui koos politseinike või vanematega järele tuled,» lubas naine. Aga poiss tuli üksi. Rääkis, et ema on Soomes ja isale ta juhtunust jutustada ei julge. Ammugi siis politseinikele. Nii ongi peakate endiselt vana naise käes.
Mütsi viskamine pole muidugi kuigi ohtlik vägivallaakt, ent samalaadseid pisikesi sigadusi on Männimäe tee 31 rahval taluda tulnud juba mõnda aega ja need häirivad aastakümneid õndsat rahu nautinud elanikke.
Maja trepikojas jõlgub alailma eri vanuses lapsi, kellel sinna tegelikult asja pole. Kord ähvardasid nad keldri põlema panna, siis sülitasid trepil all kõndijate peale; nad suitsetavad, virutavad jalaga vastu seina, nii et tallajäljed järel, ja ülbitsevad niisama. Tihti lasevad poisid suvalise ukse taga kella ja jooksevad seejärel minema. Vanainimesed ei suudaks neid parimagi tahtmise korral taga ajada, isegi ukse juurde helistajale vastuminekuga on neil tükk tegemist.
Uksekoode teavad paljud võõrad lapsed
Majarahvas peab pahanduste põhjuseks seda, et aasta või poolteist tagasi hakkas üht korterit üürima ema viie pojaga. Õigupoolest on tal lapsi isegi kuus, kuid kõige vanem ei ela enam pere juures.
Kas pättusi teevad suurpere lapsed ise või nende juures käivad sõbrad, ei oska häiritud naabrid täpselt öelda, sest maja uksekoodi teab terve trobikond ümbruskonna noori. Koodi lekitajaks peetakse just viit venda.
«Mul on neist poistest kahju, neil on väga isa vaja,» kinnitab tagakiusamise kartuses anonüümsust palunud naine. «Aga me ei ole sellist kohtlemist ära teeninud!»
Ühistu esimees Ants Tamman nendib, et mure on just selle ühe trepikojaga, kus viie lapse ema korterit rendib.
«Ega siin lahendust olegi,» arvab ta. «Kui politsei kutsuda, siis on poisid ammu kadunud, enne kui patrull kohale jõuab.»
Suure pere ema tunnistab, et tema 16-aastane poeg tõesti ei kuula absoluutselt sõna, kuid teised lapsed on tublid ja majarahvas on probleemi tugevalt üle paisutanud. Tema väitel suitsetab trepikojas hoopis üks kõrgemal korrusel elav mees, võõrad lapsed, kes seal käivad, pole enamasti üldse tema poegade sõbrad ja keldrit ei saaks tema pojad põlema panna juba sel põhjusel, et tal pole endalgi keldri võtit.
«Mul pole varem kuskil probleeme olnud, aga siin pandi postkasti anonüümkirju, kus lubati lapsed ära võtta, sest ma ei saavat nende kasvatamisega hakkama,» kurdab ema. «Alati, kui midagi on, süüdistatakse paljulapselisi.»
Trepikoja uksekood on ka tema teada paljudel võõrastel lastel, kuid sama moodi pidavat nood teadma kõigi ümberkaudsete majade koode. Et soovimatud külalised trepikotta ei pääseks, on naisel välja pakkuda lihtne nipp: hakata uuesti võtmeid kasutama.
«Kirjutage parem sellest, milliseid mänge lapsed väljas mängivad,» soovitab ema. «Ma eile aknast jälgisin: viiekesi noritakse ühe kallal senikaua, kuni sellel kannatus katkeb ja ta kellelegi jalaga kõhtu virutab. Või tõugatakse hulgakesi üht seni, kuni too maha kukub, ja siis veel hüpatakse tema peal. Mu noorem poeg ei julge peaaegu üldse välja minna.»
Elu joomapunkri kõrval
Lastest võib loota, et nad kasvavad rumaluste tegemise east välja. Ent mida hakata peale vastutustundetute täiskasvanutega?
Mitut korteriühistut majandav Õilme Luhaär on juba mõnda aega olnud hädas joomapunkritega, kust kostev muusika, jutuvada või sulaselge röökimine naabritele rahu ei anna.
«Kord oli korteris kaheksa või üheksa lärmavat meest, kellele tuli mõne tunni jooksul kaks korda politsei kutsuda,» kirjeldab Luhaär üht katset joodikutega võidelda. «Mõnel purjutajal oli selline nägu, et kohe virutab mulle. Omanikku ennast kohal polnudki.»
Luhaäre sõnul ei saa politseinikud sellistel puhkudel eriti midagi teha, sest isegi kui pidutsejad laiali saadetakse, on nad poole tunni pärast tagasi ja jätkavad endist viisi.
Kõige rohkem häirib just lärm, ehkki vahel kipuvad joodikud trepikotta roojama või käituvad oma küllakutsuja korteris sedasi, et alt naabrid läbi lae imbuvate vedelike tõttu kannatavad.
Ühistu esimees tõdeb, et iga kord ei pruugi pidutsejate tekitatav müra ametlikku normi ületada, kuid öösel, kui kõik on vaikne, segab see teisi elanikke ometi.
«Oleks siis külalised normaalsed või lihtsalt kellegi sünnipäev läheks ülemeelikuks,» kurdab Luhaär. «Aga seal käivad ka asotsiaalid ja juuakse pidevalt.»
Tema meelest peaksid politseinikud purjutajatele trahvi tegema, sest kui neil alkoholi jaoks raha on, peaks seda jaguma ka karistuse tarvis. Samuti võiks korravalvurid Luhaäre arvates kohapeal naabrid tunnistajatena üle kuulata, selle asemel et kutsuda hiljem politseisse avaldust kirjutama.
Kuipalju sellest kõigest abi oleks, pole ühistu esimees isegi kindel ja võtab jutu kokku peaaegu samade sõnadega, nagu lausus tema kolleeg Männimäe tee 31-st: «Probleem on, aga lahendust pole leidnud.»