Kuidas kloorivett juues toonust parandada

Algaja ujuja peab esimese asjana ise oma võimete piire kompama.

FOTO: Marko Saarm

On kahte tüüpi inimesi: ühed, kellele on tervislik eluviis igapäevane norm, ning teised, kes teevad kõik, et vähegi tasakaalustatumat toitumist ja mingilgi moel sportimist meenutavat tegevust naeruvääristada. Nende viimati mainitute hulka kuulusin ka mina. Aga siis saadeti mind töötervise arsti juurde.

Olgu kohe öeldud, et meditsiini suhtun ma nagu tõeline eesti mees: sõnadega lahmides ja käega lüües, kuid sisimas paanilist hirmu tundes. Ainuüksi apteegis ninna tungiv aroomibukett viskab mul südame puperdama nagu pimedasse keldrisse tõugatud klaustrofoobil. Sestap tean juba kliiniku juurde autot parkides ja aknast valget kitlit vilksatamas nähes, et vererõhu mõõtmisega saab veel üksjagu nalja.

Ooteruumi sisenedes tunnen, et jalad on muutunud ülekeedetud makaronideks ja pump tulistab rinnus eeskujulikku EDM-biiti. Õde vaatab mind kaastundlikul pilgul nagu märga hüljatud kassipoega, vangutab emalikult pead ning kutsub vaibale. Tasapisi suudan oma mehelikkuse riismed taas kokku rookida ning hellalt flirdipüssi paugutades ja üldjoontes eeskujulikest tervisenäitajatest kuuldes saan enne vererõhu mõõtmist hingamise siiski paika.

Tagasi üles