Psühholoog Ene Raudla peab rõõmustavaks, et nii Eesti riik kui lapsevanemad on hakanud huvi tundma vanemahariduse arendamise vastu, kuid teha on tema sõnul selles valdkonnas veel väga palju.
Psühholoog Ene Raudla: Perekonda on vaja toetada algusest peale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veebruari algul andis Viljandi lastekaitse klubi vanemahariduse edendamise eest välja rändauhinna, mille esimeseks omanikuks sai psühholoog Ene Raudla. «Sakala» uuris tunnustatud koolitajalt, mida ta arvab eesti lapsevanemate oskustest ja vajadustest.
Ene Raudla, kas teile antud tunnustus on pälvinud tähelepanu ka laiemalt?
Seda on tõesti tähele pandud: inimesed on helistanud ja õnnitlenud.
Mulle endale on see samuti tähtis. Tehtule tagasi mõeldes võin tõdeda, et olen teinud seda laadi tööd päris palju.
Millega te praegu tegelete?
Olen osaajaga kliiniline psühholoog Viljandi haigla rehabilitatsiooniosakonnas ning teen pisut tööd ka nõustamiskeskuses Vasem-Parem.
Teise poole nädalast veedan Tallinnas. Seal on mul erapraksis ning nõustamised ja koolitused perekeskuses Sina ja Mina.
Mis ajast korraldate lapsevanemate koolitusi?
Alustasin 1993. aastal — olin toona Gordoni meetodi esimeses väljaõpperühmas. Praegu on selle litsents perekeskuse Sina ja Mina käes ning alates 2004. aastast tegutsen selles asutuses ka mina.
Thomas Gordon on välja töötanud nii lapsevanematele, õpetajatele kui noorukitele mõeldud koolituste meetodi. Nende kõrval korraldan PREP-paarisuhte koolitusi.
Kui palju aega nendele pühendate?
Koolitused on õieti minu hobi: juhendan neid põhitöö kõrvalt õhtuti ja nädalavahetustel. Teen seda pühendumise ja armastusega lootuses kedagi aidata ja midagi muuta.
Imetlen lapsevanemaid, kes tulevad õhtul pärast tööd pere kõrvalt teadmisi saama. Nad on väga motiveeritud, kuigi koolitus pole lihtne: kogunetakse kaheksa-üheksa korda kolmeks tunniks.
Kas märkate koolituse läbi teinutes mingeid muutusi?
Ma tõesti näen, kuidas inimesed arenevad. Tõtt-öelda pole see ju ainult lapsevanemate koolitus, vaid suhtlemispsühholoogia kursus: seal õpitakse suhtlema viisil, mis aitab säilitada nii enda kui teiste terviklikkust.
Paljud osavõtjad kasutavad neid teadmisi hiljem ka täiskasvanutega suheldes ja kollektiivis. Nad hakkavad uskuma, et on võimalik midagi teisiti teha.
Osa vanemaid järgib lapsi kasvatades oma päritoluperest kaasa saadud võtteid ega teagi, et leidub ka teistsuguseid. Iga laps on omaette isiksus ja ühesugused meetodid kõigi puhul ei toimi. Seda tuleb arvestada, vastasel korral oleme hädas, kui lapsed käituvad halvasti.
Kas lapsevanemad on praegu teadmisjanulisemad kui teie töö algusajal?
Koolitusele tulevad lapsevanemad on tõesti varasemast märksa teadlikumad: nad on lugenud palju raamatuid. Aga teoreetiline teadmine tuleb inimesel ka sisimas omaks võtta. Kui kasvatus pole siiras, vaid kopeerib kätteõpitud meetodit, siis see ei toimi.
Nii mõnigi vanem leiab pärast koolitust, et järgmisena tuleb tal tegelda iseendaga. «Pean hakkama ise muutuma, et minu sõnad oleksid lapsele usutavad,» ütlevad nad.
Nii et laps aitab omakorda kaasa vanemate arengule.
Just nimelt! Seda koostööd tuleb hinnata. Lapsed teavad, mida isa ja ema valesti teevad, ning püüavad neile seda mõista anda. Paraku võivad tarkus ja loovus kaduda, kui õpetame järglasi ainult käsklustega ega kuula nende vajadusi.
Mis teile laste ja vanemate vahelistes suhetes kõige rohkem muret teeb?
Olen palju kokku puutunud sellega, et lapsed ei taha teha õpetajate ja vanematega koostööd ega allu reeglitele. Eriti valdavaks muutub selline käitumine murdeeas.
Põhjus võib olla see, et kui väiksena on laps sõnakuulelik, siis murdeeas tema psühholoogiline võim kasvab ja ta hakkab väljendama oma tahet. Kogunenud trots vallandub.
Sellepärast on tähtis jälgida juba väikese lapse vajadusi ja kuulata tema arvamust. Muidugi ei saa me lasta tal käituda valesti, aga peaksime tema mõtteid suunama ja õpetama teda võtma oma tegude eest vastutust. Tähtis on, et laps ei käituks hästi sunni pärast, vaid mõistaks, et nii on parem ja õigem.
Olen märganud sedagi, et lapsed ei oska enam oodata ja kannatada. Nad on kärsitud, sest on harjunud saama kõike kohe: infoajastul on ju võimalik nupule vajutades infot hankida ja mänge leida.
Ootamine pole halb kogemus: see õpetab inimest sisemisi impulsse kontrolli all hoidma ning seda tuleb harjutada juba varases eas.
Mis selles halba on, kui armastavad vanemad soovivad rahuldada laste soovid võimalikult kiiresti?
Hiljuti Tallinnas esinemas käinud taani pere- ja psühhoterapeut Jesper Juul tõi niisuguse näite: selles riigis olid lapsed saanud keskmiselt 86 jõulukingitust. See tähendab, et vanemad on muutunud järglaste teenijateks, soovides, et laps naerataks neile ja armastaks neid. Aga paljusid kingitud asju pole lapsel vaja ning ta ei oska neid väärtustada. Pealegi: kas on võimalik armastada ja austada teenijat?
Laps vajab hoopis tunnetuslikku armastust: vanem peab käituma ausalt, siiralt ja usutavalt, nii et poeg või tütar tunnetaks tema armastust.
Ma ei süüdista kunagi vanemaid. Nad lihtsalt ei tea, et leidub ka teisi kasvatamise viise. Me võtame vanemaoskused üle oma päritoluperekonnast, aga need toimisid ju eelmisel sajandil ja teise ühiskonnakorra ajal.
Kui murdeealine laps on sõnakuulmatu, kas seda saab muuta?
Saab ikka. Aga siis on vaja tööd teha nii teismelise kui teda ümbritsevate täiskasvanutega. Kui laps hakkab oma käitumist mõistma ja muutma, peavad muutuma ka tema vanemad ja isegi õpetajad.
Mis teile vanemahariduse valdkonnas rõõmu teeb?
Rõõmustan, et sotsiaalministeeriumis võetakse vanemaharidust tõsiselt. Kui varem sellest ainult räägiti, siis nüüd on hakatud seda arendama.
Ja muidugi valmistab mulle head meelt, et lapsevanemad on muutunud teadlikumaks ja tunnevad huvi enese arendamise vastu. Paraku on koolitus üsna kulukas, kuid tänu projektidele siiski paljudele inimestele kättesaadav.
Oleks hea, kui paraneks kodu ja kooli vaheline koostöö. Gordoni koolitust tehakse ka õpetajatele, kuid nemad ei ole eriti varmad seda tellima, sest kursused võtavad palju aega ja seejärel peavad pedagoogid hakkama ennast muutma.
Õpetajad on sageli oma rollis kinni ja see tekitab õpilastes protesti: lapsed soovivad, et pedagoog käituks inimlikult. Laias laastus võetuna õpetabki Gordoni koolitus inimene olema.
Nii et teha on veel väga palju.
See on tõesti nii. Hea oleks, kui niisuguseid koolitusi — mitte ainult lapsevanemate aitamist, vaid ka paarisuhte nõustamist — toetataks riigi ja omavalitsuse tasandil. Peres pole ju ainult vanemad ja lapsed, vaid ka mees ja naine. Kui nende lähisuhtes on mõrad, siis ei toimi ka vanemlik suhe.
Norras saavad äsja abiellunud paarisuhte koolituse kingituseks ja neil on võimalik see läbi teha juba enne laste sündi.
Meie riik võiks samuti selleni jõuda. Praegu tegeleme ju peamiselt peredes tekkinud probleemide ja nende tagajärgedega, aga see on märksa kallim. Perekonda tuleks toetada algusest peale ja mitte ainult materiaalsetest vajadustest lähtudes.
AUHIND
Rändauhind anti kätte 31. jaanuaril.
• Viljandi lastekaitse klubi jagas tubli vanemahariduse edendaja tunnustust esimest korda.
• Selle kandidaadiks võis esitada lapsevanemate koolitaja, nõustaja, nimetatud teema käsitleja või kursuste organiseerija.
Allikas: «Sakala»