Loovnatuuri leige liivajooks

Populaarse saatejuhi, endise kaitseväe staabi- ja sidepataljoni teavituskeskuse ülema Hannes Võrno päevikud olid esialgu mõeldud vaid tema enda silmadele. Nendest sündis siiski raamat «Missioon. Ühe missiooni päevikud». Foto: Elmo Riig

Kuidas arvustada midagi nii isiklikku nagu kellegi päevik? See on keeruline. Eetilised vääratused on kerged tulema. Kes on patuta, et võiks visata esimese kivi? Päeviku hindamise ainus kriteerium saab olla inimene ise, kes on selle avaldades relvad heitnud ja astunud lugejale vastu vähimagi soovita end kaitsta. 

Hannes Võrno «Missioon. Ühe missiooni päevikud» on intiimne retk avaliku elu tegelase mõtete kõige salajasematesse soppidesse. Aktiivne kaitseliitlane, sammhaaval oma kirest elukutse teinud mees võitleb mineviku deemonitega.

Viimase Eesti üksuse koosseisus Afganistani missioonile suundununa on ta juba esimestes sissekannetes kõhklev ja küsiv. Raevukalt purevad teda küsimused «Mis edasi?», «Kuhu?». Püüdes ajuti piinavatele küsimustele hambaid näidata, põrkub ta taas tõdemusega, et üks või teine pähe kerkinud variant elus edasi liikuda ei paku talle midagi. Nii jõuab ta koguni apoteoosi meenutava plaanini kandideerida presidendiks.