Orhidee on kõige populaarsem potilill

Egon Valdaru
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuukinga eest on lihtne hoolt kanda. Kui teda õigesti kohelda, pakub ta vastutasuks aasta ringi peent õieilu.
Kuukinga eest on lihtne hoolt kanda. Kui teda õigesti kohelda, pakub ta vastutasuks aasta ringi peent õieilu. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui enamasti sõltub ostuhuvi hooajast, siis aasta läbi õitsevad orhideed on poodides kogu aeg väga nõutud. Eriti suurt huvi tuntakse nende vastu sõbra-, naiste- ja emadepäeval ning muudelgi pidulikel puhkudel.

Agronoom ja florist Eda Annus nimetab orhideed suurepäraseks lilleks, mis õitseb igal aastaajal. Oma ohtrate liikidega pakub see mitmekesist õieilu ja imelisi värve. «Õitsvate orhi­deedega lisame kodule eksootika hõngu,» usub ta.

Kõige populaarsem on Eestis kuuking. Eda Annus peab selle põhjuseks muu hulgas tõika, et nimetatud perekonna esindajaid on lihtne kasvatada. «Need ei vaja erilisi tingimusi ning nende «kodustamisega» saab hakkama peaaegu igaüks. Kuukingade eest on lihtsam hoolt kanda, kui tavaliselt arvatakse. Õige hoolduse korral pakuvad nad vastutasuks aasta ringi peent õieilu.»

Kuukinga perekonna 40 liigi seas leidub nii suure- kui väikesekasvulisi. Huule, õielehtede kuju ja värvuse poolest võivad need olla erinevad. Ühed uhkeldavad elegantsete suurte õitega, teised paljude väikestega. Õitel võivad olla triibud, täpid või laigud ning leidub isegi neid, mis lõhnavad.

Peale õite ilu suudavad vähesed taimed võistelda kuukingadega ka nende säilimise poolest. Õisikud on vaasis elegantselt graatsilised ning pruudikimpudes suursugused.

Kasvataja peaks teadma nippe

Eda Annus seletab, et orhi­deed on enamasti epifüüdid, kes kasvavad looduses teiste taimede peal, ilma et neilt toitaineid ammutaksid. Nad jäävad alati lehtede varju, sest ei talu otsest kuuma päikest — pigem meeldib neile ere kaudne valgus.

«Võimaluse korral tuleks kasutada nende puhul talvel lisavalgustust, et päevavalgus pikeneks 10—14 tunnini. Seda on vaja eriti õiepungade avanemise ajal,» soovitab florist. Ta lisab, et orhideed vajavad ka suurt õhuniiskust, ning soovitab piserdada neid toasooja pehme veega.

Samuti tahavad need lilled rohkesti värsket õhku, talumata seejuures tuuletõmbust.

«Kastmise sagedus sõltub toasoojusest, aastaajast ja konkreetsest liigist. Paras on kasta keskmiselt kord nädalas hommikupoolikul pehme toasooja, eelistatavalt vihma- või lumeveega. Ööseks ei tohi lehtede vahele niiskust jääda, vastasel korral võib tekkida mädanik,» jagab Eda Annus õpetussõnu.

Florist rõhutab, et lühiajaline kuivus orhideele ohtlik ei ole, küll aga liigniiskus jahedas ruumis. «Kõige lihtsam on taime kastmiseks vannitada,» ütleb ta. «Selleks tuleks asetada orhidee umbes pooleks tunniks toasooja vette, mis ulatub veidi üle poti serva, lasta siis veidi nõrguda ja tõsta tagasi alusele.»

Rammutamisel on oma reeglid

Väetada soovitab Eda Annus orhideesid märtsist septembrini kestval kasvuajal korra nädalas ja sellele järgneval puhkeperioodil korra kuus.

Poodides on müügil spetsiaalselt nende lillede tarvis valmistatud väetist. Enne rammutamist tuleb taim märjaks kasta. Kui kasutatakse vannitamist, võiks väetise kastmisveele lisada kümme minutit enne lille väljavõtmist.

Orhideede istutamisest kõneldes ütleb florist, et samamoodi kui teistegi toataimede puhul, tehakse seda tavaliselt veebruarist märtsini pärast õitsemist, kuid üksnes kahe-kolme aasta tagant. Ümber istutamine tuleb ette võtta siis, kui substraat on muutunud pudiseks ja taim on kerkinud potist välja.

Lillepott olgu läbipaistev

Ümber istutamiseks tuleb valida paraja suurusega pott. See peab olema läbipaistev, sest orhideede juured vajavad valgust. «Kõige sobivam on spetsiaalne klaasist orhideepott koos alusega. Istutusmullaks passib spetsiaalne kauplustes müügil olev substraat, kuid seda saab segada ka ise, võttes viis osa männikoort, kaks osa freesturvast, kaks osa purustatud tammelehti, ühe osa kruusa ja drenaažiks puusöetükke,» õpetab Eda Annus.

Orhideed ümber istutades eemaldatakse juurte ümbert vana substraat, lõigatakse ära vanad ja mädanenud juured ning desinfitseeritakse lõikekohad kaneelipulbri või söepuruga. Poti põhja puistatakse drenaažiks kergkruusa või lehtpuusütt — sobib ka grillsüsi —, tõstetakse taim potti ja raputatakse substraat juurte vahele. Mulda tugevasti kokku pressida ei tohi, vastasel korral võivad juured viga saada.

Florist rõhutab, et istutusmuld peab olema niiske, sest kohe pärast potti panekut ei tohi taime kasta: õrnad juured saavad istutades alati pisut kannatada ja vigastatud kohad võivad mädanema minna. Orhideele toe andmiseks võib poti põhja panna pooleks lõigatud pudelikorgi, millesse torgatakse tugi.

PÄRITOLU

Orhidee on troopilise päritoluga püsilill.

• Tema populaarseim perekond Eestis on kuuking. Kuukinga levila ulatub Kagu-Aasiast troopilise Põhja-Austraaliani. Mõni liik on pärit ka Colombiast ja Brasiiliast.

• Avamaal see lõunamaine taim Eestis küll ei kasva, kuid seda on üsna hõlpus kodustada toatingimustes.

Allikas: Eda Annus

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles