Soos on pärleid, kuid ahel katkeb

Enn Siimer
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Soo» on visuaalselt efektne. Esiplaanil Klaudia Tiitsmaa ja Martin Mill.
«Soo» on visuaalselt efektne. Esiplaanil Klaudia Tiitsmaa ja Martin Mill. Foto: Gabriela Liivamägi

Külalislavastajad ja -näitlejad lisavad teatrile värskust ning pakuvad publikule vaheldust, kuid alati ei pruugi nende töö täiel määral õnnestuda. 

Uusi tuuli tõi endaga kaasa ka Eva Kolditsa kutsumine Oskar Lutsu «Soo» lavastajaks. NO99, kus ta töötab, on üks Eesti huvitavamaid teatreid, mille kunstiline nägu on hoopis erinev Ugalas valitsevast traditsioonilise psühholoogilise teatri omast.

«Soo», üpriski lihtsakoeline inimsuhteid käsitlev müstikasugemetega kirjanduslik materjal, on Ugala laval omandanud metafoorse, vaat et kosmilisegi dimensiooni. Siit ka kõrgendatud ootused.  Kas ja kuidas sellest kõigest tervik kujuneb, on iseasi.

Tagasi üles