Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
/nginx/o/2016/11/24/6106241t1h045d.jpg)
Meie leibkonna naispere on kõhu ilma lihata täis saanud juba enam kui pool aastat. See, mis alguses tundus sama võimalik kui natside ja neegrite ühistantsupidu, on nüüdseks paika loksunud rutiin. Naised lasevad liugu omal kelgul ja mina siis gastroleeriva umbmälujana vaatan, kas haaran üht-teist nende toidupotist või vantsin lihuniku juurde ja lohistan endale koju tükikese surnud looma. Õnneks nii hullud asjalood ei ole, et köögist imbuv praeliha lõhn naised krampides visklema paneb.
Muutuste järel oli kõige suuremas paanikas tegelikult minu ämmamoor. Esiti kartis ta, et tütar ja lapselaps ahenevad kahvatuvalgeteks nuudliteks. Kui see hirm üle läks, saatis ta mulle vähemalt korra päevas tummisemaid roogi, et töömehe lihastes jumala eest ramm ei raugeks. Eks selline intensiivtoitlustus hakanud peagi juhet kokku jooksutama ja tegin ämmaga kriisinõupidamise. Konstruktiivsete läbirääkimiste tulemusena sai saadetistes lihakoguseid piiratud ja üha rohkem saabub sealtpoolt roogi, mis viivad keele alla kogu perel. Näiteks nagu see peedipirukas, mille valmistamise ma ka endale selgeks tegin.