Maratoni võib nautida isegi Trabandiga

Tuhandete osalejate keskel sõites tuleb pidevalt jälgida, et mõnele eesolijale tagant sisse ei sõidaks või ise kellelegi ette ei jääks. Samas loob Tartu maratoni suusarahva hulka kuulumine iseäraliku üleva tunde. Foto: Egon Pentjärv

Seisan, suur prügikott seljas ja vana ajaleht püksis, Tartu maratoni stardikoridoris ja pähe kipub küsimus: kas need aksessuaarid tähendavad, et ma olen suusatajana täielik rämps?

Prügikotti stardi eel ning ajalehte kogu distantsi vältel soovitasid külma eemalehoidmiseks kanda lausa korraldajad ise. Mustas kiles inimesi on seetõttu ümberringi sadade kaupa, kuid nende võimetes ma ei kahtle. Enamik neist on kogenud suusahundid, kelle väline vorm sisemist ei varjuta.

Mina seevastu panin pärast põhikooli suusad esimest korda alla eelmisel talvel ja olen sellest ajast saadik läbi sõitnud umbes 300 kilomeetrit. Vähemalt sama palju on maratoniks valmistujatel soovitanud suusatada ka korraldajad, kuid ühe hooaja jooksul, mitte kahe peale kokku.

Ega ma oleks nii kesise ettevalmistusega rajale kippunudki, kui sõber Toomas ei oleks kunagi väitnud, et suusamaraton on palju lihtsam kui jooksu oma. Alles pärast registreerimist tuli meelde, et Toomas kuulus omal ajal Eesti noorte suusakoondisesse. Temale on muidugi suusatamine lihtne!

Seetõttu on mu ootused enne võistluse algust üsnagi tagasihoidlikud ja peaeesmärk lõpetada. Kui veel kõik sõrmed ja varbad pakase käes kenasti terveks jääksid ja aeg alla seitsme tunni tuleks, võiks päris rahul olla.

Minu stardikoht on treenitusest veelgi halvem. Vähe sellest, et number 5560 on mind määranud viimasesse stardigruppi — ma olen päris tagumises reas! Noh, vähemalt ei pea muretsema, et stardipaugu järel seljast rebitud kilekott kellelegi jalgu jääks.

Õigupoolest on päris raske aru saada, millal pauk käib. Tehvandi suusastaadioni kohal tiirutavad kopterid, lennuk ja paraplaan teevad põrgulärmi. Ühel hetkel läheb rahvamass aga liikvele ja tuhandetest kõridest kostab innustav «Ooo!».

Kaks sekundit hiljem jääme jälle seisma. Tagantotsa mehed peavad stardisirgele pääsemiseks läbima U-kujulise kurvi ja see tekitab suure ummiku. Kulub neli minutit, enne kui ma viimaks stardijoone ületan, aga korralikult liigutada ei saa ka siis. Inimesed tallavad üksteise suusakandadel ja -ninadel, põrkavad kokku ja astuvad keppidele. Alles 20 minutit pärast stardipauku muutub tropp hõredamaks, nii et raja servas mahub eesolijatest mööda sõitma.

Kuldaväärt määre

Ida-Saksa plastmassist rahvaauto Trabant kohta liikus omal ajal õelavõitu anekdoot: «Kuidas Trabandi hinda kahekordistada? — Vala paak bensiini täis.»

Minu suuskade puhul pole sellises naljas midagi liialdatut. Nende poes määrida laskmine maksis vaid neli eurot vähem kui suusad mullu ise. Õnneks tasus soolane hind ennast ära, sest enamiku ajast oli pidamine hea ja libisemine korralik. Ei taha mõeldagi, mis tunne oleks nühkida 63 kilomeetrit, kui suusk igal tõusul tagasi annab ja isegi laskumistel tuleb vahet pidamata kätega takka lükata.

Esimesest teeninduspunktist sõidan peatumata läbi, et venivast massist lõpuks välja pääseda ja kiiremate liikujate hulka jõuda. Ainult kaasa elama tulnud sõpradele poseerin hetkeks ühel jalal. See pakub neile suurt lõbu, ehkki mitte elegantse pääsukese poolest, vaid seetõttu, et ma peaaegu ninali kukun.

Kõige tagant tulema hakkamisel on ka üks suur pluss. Peaaegu iga tõuge viib kellestki mööda ja seetõttu tundub, et liigun kiiresti ja kergelt. Kahjuks ei vahetu arvud kilomeetripostidel sugugi nii ruttu, kui tahaks, ja tegelikult on need ainsad, mis tõeliselt loevad.

Palju kardetud pakast pole õnneks kusagil. Nina on tatine, kuid ei külmeta, varvaste enesetunne täiesti vinks-vonks ja paksudes labakutes käed higistavad nagu saunalaval. Õige pea vahetan käpikud õhukeste sõrmkinnaste vastu.

Enne teist teeninduspunkti muutuvad tõusud järjest raskemaks. See on ilmne märk, et keha vajab kosutust, ja seetõttu võtan peatuskohas söögi- ja joogilaudade juurde sappa.

Menüü on rikkalik: pakutakse leiba-soola, kukleid, rosinaid, banaane, mustikasuppi, hapukurki ning muidugi spordijooki, teed ja vett. Käeulatuses paistva toiduni jõudmine võtab aga ootamatult palju aega. Nimelt kulutavad suuskadega järjekorras seisvad inimesed ruumi äärmiselt ebaökonoomselt ja korraga mahub neid leti äärde märksa vähem kui näiteks uisutajaid.

Maraton algab teisest kolmandikust

Sõit läheb edasi Otepää kõrgustiku valendavate kuplite ja päikeses kiiskavate härmatanud puude vahel. Maastiku ilu nautimiseks ei jää kuigi palju mahti, sest pidevalt tuleb jälgida, mis ees toimub.

Tavapäraste suusatajate seas hakkab silma kaks erilist kuju. Üks neist on otsustanud läbida maratonidistantsi suusahüppaja varustuses. Ainus erand on kepid, mida suusahüppajad tavaliselt teatavasti ei kasuta. Hüppemehel on laiade suuskade, paksu kombinesooni ja kiivriga silmanähtavalt raskem kui mu teistel kaaskannatajatel.

Veelgi suuremat kummardust väärib ühe norraka ettevõtmine. Ilmselt liikumispuudega mees tõukab ennast edasi käte jõul spetsiaalsel suuskadele seatud kelgul. Ainult tõusudel on tal abiks teine suusataja, kes lükkab kelgule kepiga hoogu, olgugi et ta ise seetõttu kukub.

Enne kolmandat, Kuutse vaheajapunkti, pääsen minagi kukkumisest vaid hädavaevu. Pikal ja kiirel laskumisel käib käkaskaela kõigepealt üks eessõitja, seejärel teine. Kaks meest üritavad neist mööduda, kuid kaotavad manöövrit tehes tasakaalu ja lendavad samuti uperkuuti. On puhas ime, et suudan nelja veereja vahelt läbi laveerida.

Lastekäru mööda ei lähe

30. kilomeetrite lõpus suusatamine enam lõbu ei paku, kuid ka kurtmiseks pole erilist põhjust. See olukord muutub pärast neljanda teeninduspunkti läbimist. «Seni oli tore suusamatk, aga nüüd hakkab maraton,» nendin hambad ristis väikest tõusu võttes.

Väsimusest muutub tehnika kehvemaks, mis tähendab, et suusk hakkab igal võimalikul ja võimatul juhul tagasi andma. Nagu kiuste pole leevendust ka laskumistest, sest miskipärast on libisemine tükk maad halvem, kui oli alles äsja.

Selle tõenäolise põhjuse avastan mõne kilomeetri pärast suuskadele pilku heites: ühel neist ilutseb suur külmunud mustikasupi lärakas. Ilmselt on seda sattunud ka suusa alla ja sinna see libisemine kaduski.

«Jõud lõpeb, ei jaksa enam,» korrutan mõnda aega omaette nagu jutulind multifilmist «Kolmanda planeedi saladus». Siis ei jätku enam mõtlemisekski energiat.

Ent 50. kilomeetri paiku tekib uus hingamine. Supp on suusa alt vist ära kulunud, sest kiirus kasvab nii tõusudel kui laskumistel. Pikkadel metsavahelistel sirgetel paaristõugetega hoogu andes tekib tunne, nagu poleksi seljataga mitmetunnist rügamist.

Peaaegu igal jooksuvõistlusel, kus olen kaasa löönud, on ette tulnud piinlikuvõitu hetk, kui mõni väike poiss või vana naine minust mööda kihutab. Kõige hullem oli kolme aasta eest Helsingi maratonil: seal uhas minust mööda mees, kes lükkas lastekärus umbkaudu seitsmeaastast jõmpsikat.

Tartu maratonil ei kogenud ma midagi sellist. Võib-olla olid kohmakaid sebrakostüüme kandvad või targurpidi suusatavad inimesed lihtsalt palju kiiremad ja ma ei näinud neid seetõttu. Kuid see polegi tähtis. Kõige olulisem on, et isegi viimastel kilomeetritel suutsin ma suusatamist nautida ja tunda eufooriat, mida olin kuulnud maratoni läbimise järel kogetavat.

Sõber Toomasel oli tõepoolest õigus: 63-kilomeetrine suusasõit on tunduvalt lihtsam kui paarkümmend kilomeetrit lühem jooks. Isegi sel juhul, kui sa pole kogenud suusahunt, vaid esimese pika retke ette võtnud kutsikas.

OSALEJAD

40. Tartu maratoni pika distantsi 6000 kohta müüdi välja juba 6. jaanuaril.

• Ähvardava pakase tõttu otsustasid paljud siiski lühemale distantsile ümber registreeruda ja päev enne võistlust oli stardiprotokolli kantud 5821 osalejat.

• Lõpuni jõudis 4610 sportlast.

Allikas: www.tartumaraton.ee