2008. aastal toimusid Abja vallavanema Peeter Rahneli eestvedamisel Abja ja Halliste valla ühinemise läbirääkimised. Poleemika haldusterritoriaalse reformi vajalikkuse üle oli kestnud aastaid, kuid omavalitsuste liitumiseni suuremateks ja elujõulisemateks haldusüksusteks polnud millegipärast jõutud, välja arvatud üksikud erandid.
Ajalooliselt ja territoriaalselt olnuks igati loogiline moodustada omavalitsus Abja ja Halliste valla ühinemise tulemusena. Suurem osa praeguse Halliste valla territooriumist kuulus kunagise Abja valla koosseisu. Halliste valda ei ole varem eksisteerinud. See tekkis Eesti taasiseseisvuse algusaastail tollase valitsuse regionaalpoliitilise apsakana, nimetades nõukogudeaegne külanõukogu ümber vallaks.
Liitumisprotsess kahe valla ühinemiseks kulges üksmeelselt. Komistuskiviks sai aga uuele vallale nime valimine.
Loogiline olnuks, et uue valla nimeks jääb Abja, kuid endised külanõukogulased klammerdusid Halliste külge.
Valdade ühinemiskomisjoni koordinaator ei suutnud kohapeal nimeprobleemi lahendada ja pöördus abi saamiseks siseministeeriumi kohanimenõukogu poole. Tolle naeruväärne otsus toetada Abja ja Halliste valla ühinemise järgse valla nimena Hallistet – Viljandimaal olevat säilinud vallanimedena ajaloolised kihelkonnanimed Paistu, Karksi, Tarvastu, Kõpu, Suure-Jaani ja Kolga-Jaani – päädis ühinemiskõneluste lõppemisega (2009. aasta algul – toimetus).
Nüüdseks on olukord pisut muutunud. Praegune valitsus on lõpuks otsustanud haldusreformi poolsunniviisil teoks teha. Tulevaste omavalitsuste rahvaarvu alampiiriks on kehtestatud 5000 elanikku. Need omavalitsused, kes ühinevad vabatahtlikult, saavad riigilt rahalist toetust. Kes vabatahtlikult ei ühine, liidetakse sunniviisil ja toetust ei saa.
Neid asjaolusid arvestades tegi Karksi vallavalitsus Tarvastu, Abja ja Halliste vallale ning Mõisaküla linnale ettepaneku. Tarvastu sellega ei ühinenud, väites, et ei sobi pakutavasse piirkonda territoriaalselt ega ajalooliselt.