Soovitus: Lõbus spioonipõnevik

Gert Kiiler Foto: Elmo Riig / Sakala

Juba mitu nädalat on TV3-s jooksnud uus põnevussari «Viimane hoiatus» («Burn Notice»).

See 2007. aastal ekraanile jõudnud sari mõjub mõnusalt värskendava tuulena meie sisseostetud krimiseriaalide sumbunud õhus.

2000. aastate esimene kümnend möödus selles žanris CSI-sündroomi tähe all. Vaatajate ette toodi lugematu arv krimipõnevikke, milles üht või teist sorti uurimisrühm lahendas süstemaatilise politseitöö käigus kuritegusid. Neli CSI-d, mitu kadunud isikute otsimist, lisaks «Kondid» ja «Kurjuse kannul» — ühed halvemad, teised paremad, aga kõik enamasti surmtõsised.

Peaaegu unustusse olid vajunud 1980. aastatel ja 1990. aastate esimesel poolel ilma teinud lõbusad vastassoost eradetektiivide paarid, kes kurjamite paljastamise kõrval alailma ka omavahel nääklesid.
Nii nagu muusikas on pööratud pilk 25—30 aasta tagusesse aega, võib ka «Viimast hoiatust» pidada tollaste sarjade vaimseks mantlipärijaks.

Peategelane Michael Westen on endine suurepärane salaagent, kelle senine tööandja on «kustutanud». Temast on saanud lindprii, kes peab end päikeselises Miamis elatama juhutöödega. Selleks töötab Westen eradetektiivina, kasutades probleemide lahendamiseks omaenda erialaseid oskusi ja paari sama taustaga abilist. Ühtlasi tuleb tal lahendada küsimus, kes ja miks ta ikkagi lindpriiks kuulutas.

Westeni lahendused on mängulised ja sedasama võib öelda kogu sarja atmosfääri kohta: häda neile, kes otsivad siit elutõde ja realismi! Tegu on puhta vaimuka meelelahutusega.

Et telesarjade maailmas on väga raske midagi uut välja mõelda, võib «Viimast hoiatust» pisukese mõtlemise järel nimetada «A-rühma» ja «McGyveri» moodsaks ning veidi täiskasvanulikumaks seguks. Meil jookseb praegu selle esimene hooaeg, aga toodetud on neid juba viis.