Kas Eesti peab jääma ka tulevikus Põhjamaade vabrikuks?

Arved Breidaks

FOTO: Erakogu

EESTI majandus on kasvanud juba viis kvartalit järjest ja teeb seda suureneva hooga. Asjata pole Eestit hakatud taas kutsuma Balti tiigriks, sest meie majanduskasv on Euroopa Liidu (EL) üks kiiremaid. See ei põhine aga kunstlikult üles köetud sisetarbimisel, vaid sulaselgel ekspordil.

Faktid on järgmised: Eesti eksport kasvas eelmisel aastal 35 protsenti. See polnud erakordne saavutus ainult kasvuprotsendi suuruse osas, vaid ka selle poolest, et mitte kunagi varem pole väljamüügi rahaline maht olnud nii suur, kui oli 2010. aastal: 8,75 miljardit eurot.

Eelmise aasta neljandas kvartalis oli Eesti majandus 6,6 protsenti suurem kui aasta varem. 12 kuu võrdluses oli Eesti kasvukiirus EL-i suurim, kvartaalses võrdluses olime Soome järel teised.

Kahtlemata peab siinjuures võtma arvesse, et 2009. aastal tegi meie majandus läbi masendavalt suure kukkumise, kuid fakt, et Eestis toodetud kaupade tarbimine on välismaal kasvanud, jääb vankumatuks tõsiasjaks.

Statistikaameti andmeil juhtis ekspordi kasvu töötlev tööstus, kitsama valdkonnana elektroonika, veel üksikasjalikumaks minnes aga aktsiselts Ericsson Eesti. Seal kokku pandavate võrguseadmete müük annab hinnanguliselt koguni kümnendiku Eesti ekspordi kogumahust ja poole Rootsi minevast kaubast. Rootsist on selles osas saanud Eesti peamine partner.

ELEKTROONIKA- ja masinatööstus on valdkond, kuhu ettevõtluse arendamise sihtasutuse (EAS) ennustuse kohaselt peaks lähiajal veel investeeringuid tulema. Ettevõtted Skandinaaviast, kuid ka mujalt Euroopast ja Venemaalt on taasavastanud Eesti kui soodsa tootmiskoha. See kasvatab eksporti, majandust ja ka tööhõivet. Eestist on saamas Põhjamaade vabrik, nii nagu Hiina on maailma suurim vabrik.

Eesti üks peamisi konkurentsieeliseid on praegu madalad tööjõukulud, mis on muutnud allhanketöö tegemise siin jälle tasuvaks. 2009. aastal räägiti päris valjult, et valitsusel tuleb kokkuvarisenud ekspordi taastamiseks kroon devalveerida, kuid seda ei juhtunud. Kroon säilitas oma puutumatuse, selle asemel devalveeriti Eesti töövõtja, kes hakkas täitma oma ametiülesandeid odavamalt ja üldjuhul ka varasemast suuremal hulgal.

Eurostati andmeil vähenes tööjõukulu Eestis mullu keskmiselt 6,7 protsenti ning see jätkab prognoosi kohaselt vähenemist nii tänavu kui 2012. aastal. EL-is vähenes tööjõukulu mullu järsemalt üksnes Leedus, 7,1 protsenti.

EKSPORDI ja majanduse kasvu eest tuleb teha sügav kummardus Eesti sinikraedele, kes on nõus töötama odavamalt kui nende kolleegid Põhjamaades, kust tootmist nüüd hoogsalt meile kolitakse.

Kuigi valitsuserakonnad peavad ekspordi ja majanduse kasvu ühisrahaga liitumise teeneks, pole see ilmselt päris nii, sest meie suurimaks ekspordipartneriks tõusnud Rootsis kehtib endiselt kroon. Hiina pole samuti eurotsoonis, ometi tehakse seal oi kui palju allhanketööd Euroopa kompaniidele.

VEEBRUARIS sai Hiinast USA järel maailma suuruselt teise majandusega riik. Eelmisel aastal oli Hiina maailma suurim eksportöör. Tänu kaubandusbilansi suurele ülejäägile on nimetatud riigi valitsusel kogunenud raha, mida kulutada peale relvastumise ja kosmoseprogrammi USA ja Euroopa riikide võlakirjade ülesostmisele.

Aga hiinlased ise on vaesed, tunduvalt vaesemad kui näiteks eestlased. Hiina sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta moodustas eelmisel aastal 7400 USA dollarit, Eestis oli see 19 000 dollarit. Majanduse kasvukiiruselt oli Hiina mullu maailmas viies.

Võib järeldada, et isegi kui riigi majanduskasv põhineb ekspordil ja tema kaubandusbilanss püsib positiivne, ei taga see tavalisele kodanikule paremat elujärge.

Eesti geograafiline paiknemine rikkamate riikide rajoonis toob edaspidigi kaasa selle, et meie elujärje keskmised näitajad on Hiina ja paljude teiste Aasia maadega võrreldes paremad. Aga olemuslikult hakkab Eesti hiinastuma. Me võistleme elektroonikatööstuse allhanketööde pärast ja meie kõrgemat elujärge taotlevad inimesed lähevad välismaale tööle.

ALLHANGE ja lihtsate asjade tegemine ei ole häbiasi: ka Nokia alustas kummikute tootmisest. Kaelavajunud majanduskriisi algul lohutati, et raskuste kõrval on kätte jõudnud suurepärane hetk uute ja nutikate äride sünniks, mis kokkuvõttes muudavad meie majanduse struktuuri, tõstes esile teadusmahuka ekspordi.

2011. aasta hakul ei saa aga öelda, et majanduskriisi järel oleksid loodetud muutused toimunud. Eestis ei toodeta varasemaga võrreldes kallimaid eksportkaupu, vaid tänu märgatavalt odavnenud tööjõule tehakse seda kriisieelse ajaga rohkem. See on tekitanud pettekujutelma, et Eesti majandusel on hakanud väga hästi minema ja nüüd tuleb hinge kinni pidada, et midagi ei muutuks.

Odavale ekspordile orienteeritud riik vajab suures koguses odavat, kuid samas oskustega tööjõudu. Hiinas seda leidub, meil on seda aga üha vähem. Et Eesti allhankijad suudaksid ka tulevikus konkurentsis püsida, tuleb tööandjatel veenda inimesi väikse tasuga töötama ja/või valitsust tegema uusi maksukärpeid. Üks lahendus selleks oleks ka sobivatele tingimustele vastava tööjõu sissevedamine. Näiteks Hiinast.

HIINAS liiguvad välisfirmad odavama tööjõu otsingul suhteliselt jõukalt rannikualalt vaesema sisemaa poole. Meil pole aga kuskile liikuda. Hiina valitsus hoiab ekspordivõimekuse säilitamiseks kunstlikult madalal jüaani kurssi dollari suhtes, kuid Eestil pole euro kurssi võimalik muuta.

Ainus, mida Eesti saab edaspidigi alandada, on oma tööinimeste väärtus. Küsimus on vaid selles, kas sinikraed oma jätkuva devalveerimisega lepivad.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles