Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/02/21/520818t1ha91c.jpg)
Heli Malõh kasvas kodus, kus kariloomad olid elu loomulik osa. Vana-Võidus õppis ta zootehnikuks, kuid ei loobunud kodusest loomapidamisest. Praegu on tema Parduse talus 75 lehma, lisaks mullikaid ja vasikaid.
75 lehmast on lüpsil 60 ning ülepäeviti läheb tulundusühingu Mulgi Piim kaudu E-Piima Põltsamaa juustutööstusse 2,7 tonni piima. Piimatoodang on kogu aeg suurenenud: 2009. aastal andis talu punane kari iga lehma kohta keskmiselt 7269 ja eelmisel aastal 7611 kilo piima.
«Tahame lehmade arvu suurendada poolteise sajani,» ütleb peremees Vladimir Malõh.
Ta on just tulnud koos pojaga vanast kolhoosiaegsest pullilaudast, kus nad kohale kutsutud asjatundjatega süvenesid ehitusplaanidesse.
Kahe lüpsirobotiga laut
Rekonstrueerimisprojekt on valmis ja riik ehk põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet toetab ehitamist kuue miljoni krooniga. Aga selleks, et 150 lehma laut valmiks, läheb vaja 16 miljonit krooni. See on talu enda mure.
«Lehmad ju lüpsavad,» sõnab Vladimir Malõh oma tugevat seljatagust nimetades.
«Seni oleme ainult masinaid liisinud. Nüüd tuleb laenu küsida,» lisab perenaine.
Malõhid on vana pullilauda ümberehitamise vastu ammugi valmistunud. Kõigepealt on suurde lauta vaja senisest suuremat karja. Oma katuse all sündinud lehmvasikatest ei piisanud, tuli juurde osta.
Nüüdseks on veerandsada mullikat tiined ja tulevad suvel lüpsile ning siis on Pardusel juba sada piimaandjat.
150 lehma nõuavad kaht lüpsirobotit ning need kaks ongi juba tellitud. Mõte sündis talu meespoolel Rootsis punase karja näitusel uuemat karjapidamist kaedes. Ühtlasi avanes perepojal võimalus käia tehases, kus lüpsiseadmeid valmistatakse.
Robotid jõuavad kohale aasta lõpuks ning selleks ajaks peaks lehmad vastu võtma laut, millele praegu alles ehitajat otsitakse.
Kell pool viis lauta
Abielupaar läheb lauta kell pool viis hommikul. Mees toimetab seal kõike, mis lehmade, aga ka vasikate ja mullikate heaks tuleb teha. Naise osa on lüpsmine. Parduse talu on palganud ka lüpsja, kuid parajasti on ta haige ning perenaine ise teeb kogu töö. Hommikused toimetamised lõpetab ta kella poole kümne paiku.
Õhtupoolikul kulub laudas kolm tundi. Vastu ööd, kella kümne paiku teeb perenaine laudas veel ühe ringi, veendumaks, et kõik on korras ja loomad une ootel.
Malõhid toimetavad talus ühel meelel kolmekesi. 23-aastane poeg Tiit on lõpetanud maaülikooli põllumajandussaaduste töötlemise ja turustamise alal. Praegu on noorperemehe erilise pilgu all vana lauda ümberehitus.
«Maaelu pole rutiinne, nagu paljud arvavad,» ütleb Tiit Malõh ning räägib talvistest ja suvistest töödest, mis on täiesti erilaadsed. Kevadkülv ja viljalõikus ei kesta enamasti üle kahe nädala, kuid sel ajal pole kaht sarnast päevagi. Määravad ilm ja see, mis masinad on istumise all.
Suurtaludega võrreldes pole Pardusel palju maad: päris oma on 252 ja koos rendimaaga 400 hektarit. Mets moodustab nimetatust viiendiku. Mullu oli odra, nisu ja kaera all 142 hektarit. Kogu saak läks karja tarbeks. Paarilkümnel hektaril kasvas ka raps. Sel aastal õlikultuurist loobutakse, sest kari kasvab ning see vajab senisest enam nii vilja, silo kui karjamaarohtu.
Põllupidamises on oodata suurematki muudatust. Tiit Malõh sai äsja noortaluniku toetust ning plaanib oma raha tublisti lisades osta otsekülviku, mis tähendab ka maaharimismeetodi muutumist.
Mitmekesise ajalooga talu
«Raha pole nii palju, kui tarvis läheks,» räägib Vladimir Malõh uhkele maakivist hoonele viidates. Selle seinale on lõigatud aastaarv 1935. «Me pole seda veel korda suutnud teha, ainult katus on vahetatud.»
Parduse kuulus enne neljakümnendaid aastaid Jaan Simsonile. Hoones oli valmimise järel peetud lüpsivõistlusi, osavõtjaid tulnud kogu Eestist. Toonast moodsat karjalauta meenutavad veevärk ja teena kasutatud relsid. Piimatoodangki olnud tolle aja kohta hea: 4000 liitrit igalt lehmalt.
Elumaja, kus praegused karjakasvatajad elavad, valmis alles 1939. aastal. See oli ilus puumaja mansardkorruse ja laia klaasverandaga. Talu põllul lõikas vilja kombain ja peremees sõitis autoga. Nii uhket elu vahetunud võim välja ei kannatanud: pere saadeti Siberisse. Poeg elavat praegu Tallinnas.
Kui Malõhid toonase Lembitu kolhoosi Parduse lautades talitama hakkasid, ilusat elumaja enam polnud, oli uste ja akendeta kere. Aga aimateski olid Parduse talu ja tema hooned nii ilusad, et need pimeoksjonil ostnud paar valis taastamise tee.
Kolhoosiajal elas alumisel korrusel kolm peret ja üleval kaks. Ümberehitaja lõhkus maha hulga vaheseinu, et maja saaks niisama avar, kui oli olnud eelmise peremehe ajal. Toad teeb soojaks põrandaküte ning suurt tuba ilmestab uhke kamin.
«Ümberringi kasvas võsa,» lisab peremees, kirjeldades mahukat korrastustööd. Praegu näeb ainult traktoriga tehtud teid ja nende kõrval kõrguvaid valle. Ja lumi on helevalge nagu ikka maal.
Kolhoosiajal sai Pardusest loomapidamiskoht. Kui Simsoni kivilaut ühiskarjale kitsaks jäi, ehitati pisut kaugemale hooneid juurde, nende hulgas see, kus peeti 400 pulli. Seda hakkabki pererahvas nüüd oma karjale ümber ehitama.
Leidsid teineteist Rootsi farmis
Heli ja Vladimir Malõh ei kohtunud esimest korda Pardusel, vaid Rootsi farmis. Noor zootehnik Heli töötas seal juhatajana. Viljandis sündinud ja kasvanud Vladimir oli piimaveoki juht ja Rootsi laut oli üks neid kohti, kus ta oma veokit täitis.
Mõni aeg hiljem töötas ta Rootsi farmis karjakuna. Siis oli paar juba abielus ja peres kasvasid lapsed. Kodu oli Võistres, kus nad pidasid ka loomi. Neid oli koguni üheksa, sealhulgas kolm lehma.
«Minu kodus on lehmi olnud sellest peale, kui ennast mäletan,» nendib Heli Malõh. «Olen ju maaperest.» Sestap ta Vana-Võitu zootehnikuks õppima läkski.
Parduse laudad tulid nende ellu kuidagi juhuslikult.
«Ei jäänud muud üle,» räägib praegune suure farmi perenaine. «Kolhoos oli laiali läinud, Parduse laudas oli veel paarkümmend looma. Ostsime ära hooned ja loomad — osakute eest, mida teistelt hankisime.» Siis oli 1993. aasta kevad.
«See polnud üldse soodne kaup,» lisab peremees. «Võlgu maksime veel kaua aega.»
Võib vaid ette kujutada, missugust tööd niisugune farmi alustamine nõudis. Aga tahtmine oli kange ja lahtiste kätega inimesed tegid ära kõik, mis ette tuli. Peremeest aitasid tema lukksepaoskused, mis tal autobaasi ajast olid. Ta muretses endalegi kõik hädavajalikud pingid ja muud tööriistad, et ei peaks kaugelt abi otsima.
Kari kasvas ja samal ajal sirgusid lapsed. Vanem tütar Jana juhatab praegu Toris lasteaeda, noorem tütar Janne elab siinsamas Võistres ning on ema ja isa vanavanemate seisusse tõstnud. Ta õppis maaülikoolis loomakasvatajaks ja on võtnud talu raamatupidamise enda teha.
Võimaluse korral on mõlemad tütred nädalavahetustel laudas abiks. Väimees Mart tegeleb Konekeskos põllumajandustehnikaga ning toetab talu nõu ja jõuga.
ARVAMUSED
Silvia Kullamaa,
Mulgi Piima raamatupidaja-asjaajaja
Malõhid on ääretult kohusetundlikud inimesed, see paistab välja kogu nende tegevusest. Piimatoodang neil kogu aeg kasvab ja kari suureneb ning meie tulundusühingu kaudu müüdav piim on eliidi hulgas.
Jüri Org,
ehituskonsultant
Fanatism on see, mis perekond Malõhi talupidamist tagant sunnib. Egas muidu võetaks vana lauda ümberehitamist nii suurelt ette. Olen kõigi oma oskustega neile toeks. Praegu on ehituspakkumiste aeg.